süütelukk

Olen viimasel ajal üsna rahul endaks olemisega, võib isegi õelda, et mulle meeldib olla Mina. Ma ei arva, et see tuleneks superego tekkimisest või mõnest muust müstilisest põhjusest vaid kasvanud eneseteadvusest ja prioritiseerimisest.

Andsin oma 23 aastase elu jooksul esimest ja võib-olla viimast korda uusaasta lubaduse: sel aastal ma ei söö magusat ning ei tarbi alkoholi mis oleks kangem kui vein. Lubadused iseenesest seotud minu eesmärkidega, mis kategooriates võiks paigutada sportliku saavutusvajaduse ja lähisuhete korrashoidmise kategooriaisse. Lubadused antud, tekkis ühtäkki vajadus endaga tehtud lepinguid kinni pidama hakata. Mõistsin kui lihtne on tegelikult loobuda "vähkkasvajatest," mis meie igaühe küljes paratamatult ripuvad. See võib-olla ükskõik mis, millest sa oled tahtnud vabaneda või mis on takistanud sul saavutada edu olulistes valdkondades. Kõik, mis Sa vajad on otsus ja tahtejõud. Olgu õeldud, et pean olulisemaks otsust kui tahtejõudu. Kui on tehtud kindel ja absoluutne otsus, siis see "allkirjastatud leping" iseendaga aitab läbi ka madalseisudest.

Miks ma aga räägin klizeest nagu uusaasta lubadus ja üldse endale tõotuste andmisest? Minul aitas see jõuda argielu vaatevinklist oluliste prioriteetideni. Kui piisab ühest antud lubadusest, et korrastada valdkond, mis on seni aastaid probleeme valmistanud, siis see on hea alge, et jõuda keerulisemate süsteemideni ning kujundada oma elu just selliseks nagu sa oled tahtnud. Minul aitasid need kaks lihtsat lubadust jõuda arusaamiseni, et tulemuste saavutamine ja sihtpunktidesse jõudmine, kus ma tahan end näha on lihtsam, kui ma olen seni arvanud. Olgu õeldud, et selle saavutamiseks on tähtis eneseaustus ja suutlikkus endaga hästi läbi saada ning tuleb kümne küünega kinni hoida endale seatud eesmärkidest.

*Mõnes mõttes on kergem kinni pidada lepingust, mille sa oled andnud iseendale, kuid samas, kuna puudub teine kontrolliv pool on sellest ka kergem loobuda.

Ma arvan, et see muutev ja parandav kogemus ei pea olema ilmtingimata loobumine nagu minul praegu. See võib olla seotud ka millegi alustamisega. Näiteks oled sa kaua aega soovinud hakata laulma kooris või minna poksi trenni (isiklikud näited), kuid leidnud alati põhjusi, miks praegu pole selleks parim aeg. Iseendaga lepingu sõlmimine võib väljenduda just selles, et sa ei lükka oma suuri soove tulevikku. Olles teinud esimese sammu millegi suunas, oleme ületanud lisaks koerale ka tegelikult juba koera saba. Kõik muu aitab sind siis juba lahtirulluval (punasel?!)vaibal parema iseendani.

Oluline kogu selle asja juures on veel kontrollida endas ja katsuda läbi, kas see on tõesti see, kuhu sa tahad liikuda, mida teha. Kui sa mõistad, et sul on seda vaja, et seda toetab ka sinu hing ja on tunda, et see võiks aktiviseerida sinu suutlikkusest ja potensiaalist rohkem ja viia sind edasi, siis anna tuld.

Pika ja mitte selgelt väljendatud jutu mõte on üks: käivitamine süütelukust on esimene ja kõige raskem samm ilusa teekonna alguses. Ära karda seda sammu teha ja ära karda loobuda asjadest, mille kasutuses sa veendunud oled.

kogemused vs rohelus

Kuna ma olen juba 23 aastane, siis tahes-tahtmata hakkan otsima õigustusi ja positiivseid põhjendusi sellele, et ma pole enam laps. Üks mõte, millele täna tulin puudutab elukogemust ja kuidas see mängib kaardid kätte vanemale kehale. Mäletan, et olles noor sai imetletud vanemaid (mitte ilmtingimata vanasid) inimesi. Näiteks spordisaalis, sest nad jaksasid rohkem või lugedes nende inimeste kohta kelle otsustest sõltus palju või sellepärast et nad lihtsalt olid suuremad ja oskasid end paremini väljendada või väljapeetumalt ja stiilipuhtamalt riietuda. Selliseid näiteid, kuidas olles teismeline sai imetletud vanemate inimeste voorusi on ilmselt veel ja veel. Olles aga ise saanud selleks nn. vanemaks inimeseks (peamiselt läbi ühiskonna võime võtta sind tõsiselt läbi vanuse sobivaks muutumisele ja teadmiste silmapiiri piisavale avardamisele), keda ma imetlesin olen avastanud ühe elukogemuses peituva suure eelis. Kui sa oled ise see, keda potentsiaalselt võiksid nooremad (loe: vähem kogenud) imetleda -või näiteks ülemus, olles ise ennem olnud alluv vms-, siis teadvusta endale, et sa oled kogenud ka seda imetleja poolt. Kasuta seda elukogemust ning ära unustada valgustada end teise poolega, kus sa kunagi seisid. Tuleta meelde seda aega, kui sa veel ei olnud nii tark, võimas ja ilus. See annab eelise ja võime näha olukordi terviklikumana.

Lisaks võiks ühiskonna tasandil sellise nähtuse tunnustamine panna peale eeskujulikkuse ja õigesti tegemise kohustuse, mis on minu arvates ainult hea.

Kutsun kõiki üles kasutama oma pead iga ülesande juures, mõtlema oma tegevusi läbi ning meenutama aega kui olid ise selles rollis, millele sa nüüd mõju avaldad või mida/keda sa tahad positiivselt suunata. Selline suhtumine toob positiivset resultaati ka iseendale.