Twilight

Natuke taustajuttu. Twilight [(eha) mu arust seksikas naisenimi ja sensuaalne sõna] on 2005l aastal ilmunud Stephenie Meyeri novelli põhjal vändatud linateos, mis jutustab loo Isabella Swanist kes kolib Phoenixist Forksi ja leiab enda elu ohus olevat, kuna ta armub nagu välja tuleb vampiiri. Sellele raamatule järneb samas seerias veel 3 teost nimedega uus kuu "New Moon", varjutus "Eclipse" ja murdev loojand "Breaking dawn" Filmi lõpp lubab, et ka filme vändatakse edasi selest sarjast. Nunnu tüdruk ja seksikas poiss

Filmi aga lühike sisu kokkuvõtte ei pane sellest ilmselt mitte midagi arvama. Film ise aga peaks, tasub vaadata. Selles filmis on kirg ja see film on tehtud huvitavalt nagu vanad osad USA filmid (ma täpselt ei tea milliseid ma mõtlen), mis tundusid ehedad ja sellised, et tahad teada mis edasi saab. See armastuslugu tundub nii mõnus ja puhas... Tahaks endalegi sellist vaata. See et siin mingi vampiiri teema on sees ei tee asja üldse cheesyks ega igavaks vaid annad suure annuse põnevust juurde. Teate mul palju mõtteid selle kohta aga noh vaadake ise siis paneme pead kokku ja arutame... Seksikas

Trump

Vigade tegemine võib olla hea? Vahel võib trumbi vastasele mängimine tuua lõppkokkuvõttes kasu?
Mulle tõsiselt meeldib olla uues positsioonis. Teada, et sina ei otsusta ja nii on hea. Olles toonud oma kaardid päevavalgele, mis tavaliselt annab eelise vastasele, näha et selles on midagi head. Selleasemel, et mind lihtsalt tugevaks pidades saada valesti aru ja arvata, et olen ülbe... Paistab läbi, et ma vaid näiliselt püüan olle tugev ja see on vaid katteks, et varjata tõelist end.
Ma tahan tõsiselt näha, et kas selles mis ma olen tõesti ei piisa? Kauaks üks inimene paneb vastu... Kas ta ongi selline... Tegu on labürindiga milles õigesti orienteerumisel ootab ees kuldne autasu või on tegu labürindiga kus puudubki õige tee... Ja siis see sõna EI, milletaga on tihti tahe õelda jaa...

Mulle nii meeldib, rsk! :p

muhe hommik

Story of my life lately... :D

Võta veel kedagi tõsiselt!

The world slows down,
but my heart beats fast right now.
I know this is the part,
where the end starts!

Maitsed!

Tänu taevale, et on selline isadepäev, mis kõneleb mu vastu olnud!
Ärkan hommikul, lähen alla, kus on kaetud laud kõige hea ja paremaga... mingil imelikul põhjusel on isegi coca cola zero lauapeal, jajaa toosama mida ma olen kaua juba proovida tahtnud, aga mitte piisavalt, et seda ise osta... Niisiis asun maitsma, ja ei tunne mitte miskit :/ Õige küll ma nohus ja kurk haige, ehk ma ei tunne midagi... Ei kook, rullbiskviit, coca zero, mandariin ega pärastlõunane isadepäeva söömaaeg, ei miskit... nagu tumma massi ajaks sisse...
Tahan jälle tunda maitseid, kuid olen siiski õnnelikeim, sest nohu ega kurguvalu ei võta üht maitset suust, see on armastuse maitse, mis mind jälle on üles leidnud! Tänks isadepäevale, et ta tegi maitsed väärtuslikuks ja andis mõista mis maitse on kõige väärtuslikem!

story of my life

Am I breathing?

My strength fails me

Your picture, a bitter memory

Terve elu olen ma endale kinnitanud, et tahaks ainult tugevam ja parem olla kõiges mida teen ja mis mulle tähtis on. A mulle tundub, et viimase aasta tundmuste põhjal, tahaks tagurpidi käiku. Et ma ei oleks alati see tugev ja see, kes teeb haiget vaid see, kes on vahel ka nõrgem, tunneb, et ta ei suuda ja saa ning see, kes suudaks nutta, tunnistada, et ta tunneb ja sõltub kellestki. Täna isegi suutsin endast 4 pisarat välja pressida, aga ma pidin nimelt neid välja pressima, hoolimata faktist, et ma olin sodikurb. Tahan olla nagu vanasti, mitte nii enesekindel, mitte nii tugev, mitte nii hakkama saav. . . :(

Sõbrad

Juba teist aastat järgipidi tunnen, et sõbrad lähevad ära... Kes mõnda teise linna Eestis, kes lähivälismaale, kes koguni teise maailmaotsa... 11ndas klassis olin ma ise see ära mineja ja tuleb tunnistada, et minna on kergem kui saada maha jäetud... Heade sõprade puhul küll sidemed püsivad, ent siiski hakkasin mõtlema, et ei tea mitmed neist ära olles ka mõtlevad minu peale ja mitmete meelest kaob vana sõber nagu märga liiva astutud jalajälg... Kui ise ära olin tean, et soovimatult vähe aega jäi teiste probleemidega tegeleda. Seega tahaksingi kõik oma sõbrad läkitada kõikjale maailma mõttega, et ärge koduseid ja sõpru ära unustage ja võtke aega nendega suhelda ja sidet hoida...**Pce and love, Mihkel""