Dilemma tänase ja homse nimel elamises

On palju inimesi, kes elavad tänase nimel. Nad ei mõtle sellest, mis tuleb, vaid valivad emotsioonid, nad ei karda teha kardinaalseid otsuseid, ega järske muudatusi. Kui kasutada sellist lähenemist tundub, et see polegi halb. Ometi on igal asjal kaks poolt. Igal liigutusel ning otsusel on tagajärg. Olles hoolimatu homse päeva suhtes, võib väga vabalt juhtuda, et järgneb pikk piin mingi hetkelise naudingu nimel. Ka siis on ju soov elada päeva korraga ja võtta elust maksimumi, aga eelnevate liigsetest riskidest kantud üksikürituste tulemusena võib oluliselt kannatada järgnevate soorituste (elu kui 24 h) kvaliteet.

Teine äärmus oleks need, kellel on alati valmis mõeldud, mis saab homme. Kindlasti on nad ühiskonna eeskujulikud liikmed. Nad peavad oluliseks turvalist tänast parema homse nimel. Nad justkui aheldavad end üha uute ja uute vabanduste taha, et mitte jõuda oma eesmärkideni. Need inimesed ei ole tavaliselt õnnelikud, ent ometi on nende elus rahu, stabiilsus ja kaalutletud tegevus. Nende eelis peitub rahulolus hetkeolukorraga, puudus aga soovis alati saada enamat, aga mitte veel... "Ma pean enne täitma veel selle väikse eesmärgi jne..."

Ma ei tea miks, aga see dilemma ja nende kahe äärmuse subjektiivne vahekord tõuseb tihti mulle kahe kõrva vahele helisema. Milline oleks kuldne kesktee? Kas seda saab ka tunnuseid-pidi defineerida?

Ma tahan nautida tänast päeva täiel rinnal, andmata ära midagi homsest. Tahan planeerida oma käike pikalt, raiskamata ära praegust parimat. Teoorias nõuab see natuke vängemat mõttetegevust ning võimekust oma tegevust kõrvalt jälgida. Praktikas ilmneb vastandlikkus, justkui 0-hüpotees, mis lükkab teooria ümber.

Ma arvan, et see on oluline sõlmpunkt 21. sajandi noore inimese elus. Me oleme uue ja liiga kiiresti areneva aja etturid. Tundub lohakas planeerida pikalt ette, sest tagataust on ebakindel, aga ei saa püüda päeva, sest on oht, et hoolimata tormide räsimisest jääb vundament püsima ning homne ei erine tänasest rohkem, kui ainult oma vormi poolest, sisu jääb.

Jään vastuseid otsima, sest selle "makro" küsimuse vastus hõlbustaks kõvasti väiksemates probleemides seisukohti võtta ja otsuseid teha.

21. sajandi needus

Tundub, et me elame sajandil, mil toimub keerukuse võidukäik. Kohati tundub mulle, et on täielikult kadunud selline silm silma vastu, hammas hamba vastu ausus ja inimeste vaheline vastastikkust lugupidamist eeldav asjaajamine.

Üks tänapäeva suurimaid needusi on bürokraatia. Paljud inimesed, organisatsioonid ja asutused ei ole paindlikud. Tihti on vastu võetud hunnik reegleid, seadusi ja hoolimata asjaolust, et ajaga tehtud otsused iganevad ja olukordade arenedes vääraks ja asjatuks muutuvad ei suudeta ega tahetagi neid muuta. Selliseid ilminguid on avatud sektori tasandilt meie igaühe tavaeluni.

21. sajandi needus ja suund on sisult vormile liikumine. Lihtprotsessidelt natukenegi keerukamate juurde minnes ei ole enam võimalik mingit sihistatud tegevust lihtsalt kätte võtta ja ära teha. Kõikjal on ahistavad reeglid ja seadused. Näiteid võiks leida küllaldaselt haridusest, eneseteostuse valdkonnast ja igapäeva elust.

Teine asi, mis on kogu selle liikumise mootor ja tõukejõud on suhtelisus-subjektiivsus. Tänapäeval on raske leida tegevust, millel puuduks ka kohe opositsioon, keegi kes on sulle vastu. Inimene võib olla sul hea tuttav, sõber, aga kui toimub arutelu, milles on mõni isiklik roll kaitsta siis muutub jutt. Tihti muutub jutt olenemata sellest, kas nii ka tegelikult mõeldakse. Mina isiklikult olen küll juba tükk aega üritanud viljeleda vähem enda mätta otsast ja rohkem üldist vaatevinklit. Tuleb tõdeda, et see siiski ei ole kasulik, kuna loll saab nö. kirikus ka peksa. Keegi teine seda ei tee, "Sel ajal kui targad nõu pidasid, vallutasid teatavasti lollid kindluse."

Need on tendentsid, millega mina isiklikult iga päev rinda pistan ja pean tunnistama, et mulle väga tihti ei meeldi see aeg ja üleüldiseks muutunud suhtumine.

Ei jäägi muud üle kui loota, et toimub mingi kannapööre. Kuna aga selleks mingist alust ei ole... siis jääb üle vaid tõdeda, et lootus on piina pikendus ja maailmaparandamist peab alustama iseendast.

ajude maapeale tagasitoomine

Kas võiks sellise nime panna majanduslanguse juurde kuuluvale nähtusele, kulude kärpimisele ja sellega kaasnevale töötajate koondamisele? Inimesi koondatakse see on fakt. Ühtlasi on aga ka tõsiasi, et kui sa oled hea, siis ei koonda sind keegi... Siis juhtubki firmas/asutuses ümbergruppeerumine. Kuna on rasked ajad koondatakse neid kes pole nii vajalik ning nende ülesanded jaotatakse laiali nende peale, kes jäävad alles. Need omakorda aga, kes on olnud mingi mitte nii olulise koha peal, aga on head (neid hinnatakse). Need töölised viiakse ilmselt aste allapoole, et oma firmat/asutust mitte nende teenetest ilma jääda. Nii aga tekibki minu arvates mingis mõttes positiivne nähtus. Endised keskastme juhid, kes olid otseses igapäevases koostöös asutuste ja firmade juhtidega, langetatakse alla tavatööliste tasemele. Kui need töötajad sellest ei kibestu võib sellest välja kasvada nii mõndagi positiivset. Nad näevad asju tavatöölise pilguga, mis on tihti asjakohasem kui omanike vaade. Suudavad neid ideid paremini edasi anda kõrgemale... Sellest võib midagi positiivset välja kasvada veel.
Nii võivad need asutused firmad, kus midagi sellist on toimunud hakata juba praegu, raskel ajal, paremini funktsioneerima ning paari aasta pärast kui olukord jälle ülesmäge hakkab minema võib meile kõigile sellest välja kasvada parem teenus, firma, asutus misiganes...
Tegelikult hakkasin sellele üldse mõtlema sellepärast, et lugesin äsja võimu kohta. Võimust on pea kõigil nii vale arusaam. Kes taotleb võimu tema enda pärast ei saa seda tegelikult omada. Sellest tekib valel kasutamisel kinnisidee, mis viib varem või hiljem allakäiguni. Võim on tegelikkuses vastutus ja võim peaks seisnema kõigi nende inimeste teenimises, kelle üle sul on võim. Kuidas need kaks asja nüüd omavahel kokku lähevad.
Kõigepealt mõtlesin, et ma praegu töötan igapäevaselt koos inimestega, kes algselt olid firmas minust palju tähtsamal kohal. Siis sattusin mõttele, et see kuidas nemad on nö. seotud võimuga ning kuidas nad seda kasutada oskavad ning jõudsin arusaamale, et üldiselt pole viga... Aga on nii palju teistsuguseid.
Igatahes lamppi, sellepärast see ongi spontaanne postitus.

HU? - depressiivsed Eesti väikelinnad

Esimene selline post, mille pärast ma üldse selle blogi teign. Nimelt, et kui mul tuleb mingi lamp mõte või miski hakkab hargnema panen kirja lootuses saada kaasarääkijaid, või vastuvõitlejaid.
Igatahes, see HU? laul siis hakkas mind häirima. Kes seda ei teaks? EMT reklaam ja kõik jutud... Kuulsin uudiseid ja lugesin, et Eesti väikelinnade liit tahab laulu ära keelata. Miks peaks sellist laulu ära keelama? Põhimõtteliselt kõik mis ta seal laulab on ju tõsi ja kui väikelinnade elanikud ka ise mõtlevad sellest, siis saavad sellest aru.
Siis hakkasin teise nurga alt ütlema, et ainult Loll ütleb Lollile, et ta on Loll. Samamoodi, miks peaks lihtsalt kirjutama loole sõnad, mis justkui räägiks meie väikses ühiskonnas üsna suurt rolli omava ühe nähtuse, hetkel väikelinnade, kitsarinnalisusest ja tabudest. Kuulasin siis veel HU? plaati ja üldiselt võib õelda et hea produtseering, mõttes, et Critikal on teinud head taustad, Hanna Liisa hääl on samuti hea, aga plaadi rikubki ruugelt ära eriti mõttetud sõnad. Pea eranditult kõigis lauludes. Ilmselt on üritatud erineda keskmisest Eesti artistist kirjutades teistmoodi sõnu, ent peale teist lugu mõjub see juba originaalitsemisena ning hakkab ausalt õeldes häirima.
Selle loo kohta niipalju, et kui plaan oli tõstada kära tema kui artisti ja uue plaadi ümber, siis see on õnnestunud, aga samas minu kui keskmise tavakuulaja osas on tema plaadi vokaalne kujundus ehk sõnad üsna nõrgad, ning järgnevatel plaatidel võiks muusikale lisaks peituda ka mingi sõnum ja kandev jõud, mis paneks inimesi veel aastate pärast kaasa laulma nagu vanade Eesti lugudega.