muusika

Tegin täna telefonist Soundhoundi bookmarklisti puhtaks ning tõmbasin arvuti viimasel ajal kõrva jäänud lugusid täis. Äkki kellelgi on veel isu muusikakandiku järele. Aga Palun:

Calvin Harris (ft Kelis) - Bounce


DJ Tonka - Don't be afraid (springbreak remix)


Memro- Trick of the trail


Chase and Status ft Delilah - Time


Sean Kingston - Party all night, sleep all day: (see poiss oskab suvelugusid teha - get well soon)


pretty maids - please don't leave me


Nause - Made of


Avril Lavigne - Smile


Yasmin - Finish line


Foster the people - Pumped up kicks


Magnetic man - I Need Air


Dario G - Heaven is closer


Gyptian - Hold you


Päikselist suve jätku.

Pioneer

Ees, teiste ees.
Ei küsi luba.
Läheb, sest saab.

Teab, mida ülejäänud veel ei tea.
On mõtelnud, kui teised vaid rääkisid.
Läheb, sest on valmis.

Eesmärk ei ole jagamine, ei au ega kuulsus.
Autasu on vaevumärgatav, ent tähtis.
Läheb, sest tahab areneda.

Tundmatuses ei kõhkle, on tähelepanelik.
Märkab ja jätab meelde.
Läks, sest teab, et suudab.


Tagasi jõudes reedab läikes pilk nii mõndagi.
Ole ettevaatlik. ta on sust alati ühe sammu võrra ees.
Ta on pioneer.

Dilemma tänase ja homse nimel elamises

On palju inimesi, kes elavad tänase nimel. Nad ei mõtle sellest, mis tuleb, vaid valivad emotsioonid, nad ei karda teha kardinaalseid otsuseid, ega järske muudatusi. Kui kasutada sellist lähenemist tundub, et see polegi halb. Ometi on igal asjal kaks poolt. Igal liigutusel ning otsusel on tagajärg. Olles hoolimatu homse päeva suhtes, võib väga vabalt juhtuda, et järgneb pikk piin mingi hetkelise naudingu nimel. Ka siis on ju soov elada päeva korraga ja võtta elust maksimumi, aga eelnevate liigsetest riskidest kantud üksikürituste tulemusena võib oluliselt kannatada järgnevate soorituste (elu kui 24 h) kvaliteet.

Teine äärmus oleks need, kellel on alati valmis mõeldud, mis saab homme. Kindlasti on nad ühiskonna eeskujulikud liikmed. Nad peavad oluliseks turvalist tänast parema homse nimel. Nad justkui aheldavad end üha uute ja uute vabanduste taha, et mitte jõuda oma eesmärkideni. Need inimesed ei ole tavaliselt õnnelikud, ent ometi on nende elus rahu, stabiilsus ja kaalutletud tegevus. Nende eelis peitub rahulolus hetkeolukorraga, puudus aga soovis alati saada enamat, aga mitte veel... "Ma pean enne täitma veel selle väikse eesmärgi jne..."

Ma ei tea miks, aga see dilemma ja nende kahe äärmuse subjektiivne vahekord tõuseb tihti mulle kahe kõrva vahele helisema. Milline oleks kuldne kesktee? Kas seda saab ka tunnuseid-pidi defineerida?

Ma tahan nautida tänast päeva täiel rinnal, andmata ära midagi homsest. Tahan planeerida oma käike pikalt, raiskamata ära praegust parimat. Teoorias nõuab see natuke vängemat mõttetegevust ning võimekust oma tegevust kõrvalt jälgida. Praktikas ilmneb vastandlikkus, justkui 0-hüpotees, mis lükkab teooria ümber.

Ma arvan, et see on oluline sõlmpunkt 21. sajandi noore inimese elus. Me oleme uue ja liiga kiiresti areneva aja etturid. Tundub lohakas planeerida pikalt ette, sest tagataust on ebakindel, aga ei saa püüda päeva, sest on oht, et hoolimata tormide räsimisest jääb vundament püsima ning homne ei erine tänasest rohkem, kui ainult oma vormi poolest, sisu jääb.

Jään vastuseid otsima, sest selle "makro" küsimuse vastus hõlbustaks kõvasti väiksemates probleemides seisukohti võtta ja otsuseid teha.

Tükike klassikat ja luksust

Vahel on vaja klassikat ja luksust! Austamaks neid, kellele see toss on midagi enamat kui jalavari ei hakkagi ma pikemat kirjeldust vorpima.

Teine paar kultustoss AF1-te minu kogus.

21. sajandi needus

Tundub, et me elame sajandil, mil toimub keerukuse võidukäik. Kohati tundub mulle, et on täielikult kadunud selline silm silma vastu, hammas hamba vastu ausus ja inimeste vaheline vastastikkust lugupidamist eeldav asjaajamine.

Üks tänapäeva suurimaid needusi on bürokraatia. Paljud inimesed, organisatsioonid ja asutused ei ole paindlikud. Tihti on vastu võetud hunnik reegleid, seadusi ja hoolimata asjaolust, et ajaga tehtud otsused iganevad ja olukordade arenedes vääraks ja asjatuks muutuvad ei suudeta ega tahetagi neid muuta. Selliseid ilminguid on avatud sektori tasandilt meie igaühe tavaeluni.

21. sajandi needus ja suund on sisult vormile liikumine. Lihtprotsessidelt natukenegi keerukamate juurde minnes ei ole enam võimalik mingit sihistatud tegevust lihtsalt kätte võtta ja ära teha. Kõikjal on ahistavad reeglid ja seadused. Näiteid võiks leida küllaldaselt haridusest, eneseteostuse valdkonnast ja igapäeva elust.

Teine asi, mis on kogu selle liikumise mootor ja tõukejõud on suhtelisus-subjektiivsus. Tänapäeval on raske leida tegevust, millel puuduks ka kohe opositsioon, keegi kes on sulle vastu. Inimene võib olla sul hea tuttav, sõber, aga kui toimub arutelu, milles on mõni isiklik roll kaitsta siis muutub jutt. Tihti muutub jutt olenemata sellest, kas nii ka tegelikult mõeldakse. Mina isiklikult olen küll juba tükk aega üritanud viljeleda vähem enda mätta otsast ja rohkem üldist vaatevinklit. Tuleb tõdeda, et see siiski ei ole kasulik, kuna loll saab nö. kirikus ka peksa. Keegi teine seda ei tee, "Sel ajal kui targad nõu pidasid, vallutasid teatavasti lollid kindluse."

Need on tendentsid, millega mina isiklikult iga päev rinda pistan ja pean tunnistama, et mulle väga tihti ei meeldi see aeg ja üleüldiseks muutunud suhtumine.

Ei jäägi muud üle kui loota, et toimub mingi kannapööre. Kuna aga selleks mingist alust ei ole... siis jääb üle vaid tõdeda, et lootus on piina pikendus ja maailmaparandamist peab alustama iseendast.

Linkin park - 1000 suns

Võitsin mina siis eile pleieri saatest endale nädala plaadi, milleks oli Linkin Park uus, sedapuhku neljas kauamängiv. Plaat erineb tugevalt nende eelmistest. Helikeel ja instrumendid on täiesti erinevat. See plaat on palju elektroonilisem.

Plaat ei hämmastanud mind nii väga oma tulevaste hittide poolest, arvan, et neid on seal selle bändi kohta vähe, mingi 3-4, aga just sellepoolest, et see plaat on nagu üks tervik. Hakkad algusest kuulama ja kuulad lõpuni nagu filmi vaataks või raamatut loeks. Lühemad skitid, vahelood ja kõik sobivad, kohati ei saa arugi, et uus lugu algas.

Plaadi tutvustuses bänd ise ka kirjutab, et nad hülgasid kommertsi ja tegid selle plaadi puhul tõelist kunsti. See lööb välja. Muusika pole absoluutselt kommertslik, neid käike ja helikeeli ei tunne ära, sest see on unikaalne ja uus.

esimene singel Catalyst meeldib mulle iga kuulamisega rohkem ja rohkem. Seega on minu arvates gigahitt ja mõjub autos kõval volüümil kuulates täiesti MEELETULT!

Toon veel esile 3 laulu - Iridescent. Selles loos on natuke midagi Coldplay-likku, samas just selles uues helikeeles või stiilis kajastatuna. Meeldib!

Waiting for the end on ka unikaalne lugu- oleks nagu natuke Muse'i, Smash Mouthi, samas vokalisti roll sarnanaeks pigem nagu Adam Levineíle vms...

ja viimane lugu the Messenger on väga heade sõnadega.

Sõnade poolest on plaat nii nagu nad viimasel ajal ikka- on lugusid emotsioonidest tunnetest ja luge, mis räägivad maailmaparandamisest.

Igatahes, head kuulamist, soovitused!

PS. kuulake vähemalt korra plaat algusest lõpuni järjest läbi! Elamus garanteeritud!

Nike Deuce

Lihtsad läikivad Nike tennised vabaajaketside valikusse.