süütelukk

Olen viimasel ajal üsna rahul endaks olemisega, võib isegi õelda, et mulle meeldib olla Mina. Ma ei arva, et see tuleneks superego tekkimisest või mõnest muust müstilisest põhjusest vaid kasvanud eneseteadvusest ja prioritiseerimisest.

Andsin oma 23 aastase elu jooksul esimest ja võib-olla viimast korda uusaasta lubaduse: sel aastal ma ei söö magusat ning ei tarbi alkoholi mis oleks kangem kui vein. Lubadused iseenesest seotud minu eesmärkidega, mis kategooriates võiks paigutada sportliku saavutusvajaduse ja lähisuhete korrashoidmise kategooriaisse. Lubadused antud, tekkis ühtäkki vajadus endaga tehtud lepinguid kinni pidama hakata. Mõistsin kui lihtne on tegelikult loobuda "vähkkasvajatest," mis meie igaühe küljes paratamatult ripuvad. See võib-olla ükskõik mis, millest sa oled tahtnud vabaneda või mis on takistanud sul saavutada edu olulistes valdkondades. Kõik, mis Sa vajad on otsus ja tahtejõud. Olgu õeldud, et pean olulisemaks otsust kui tahtejõudu. Kui on tehtud kindel ja absoluutne otsus, siis see "allkirjastatud leping" iseendaga aitab läbi ka madalseisudest.

Miks ma aga räägin klizeest nagu uusaasta lubadus ja üldse endale tõotuste andmisest? Minul aitas see jõuda argielu vaatevinklist oluliste prioriteetideni. Kui piisab ühest antud lubadusest, et korrastada valdkond, mis on seni aastaid probleeme valmistanud, siis see on hea alge, et jõuda keerulisemate süsteemideni ning kujundada oma elu just selliseks nagu sa oled tahtnud. Minul aitasid need kaks lihtsat lubadust jõuda arusaamiseni, et tulemuste saavutamine ja sihtpunktidesse jõudmine, kus ma tahan end näha on lihtsam, kui ma olen seni arvanud. Olgu õeldud, et selle saavutamiseks on tähtis eneseaustus ja suutlikkus endaga hästi läbi saada ning tuleb kümne küünega kinni hoida endale seatud eesmärkidest.

*Mõnes mõttes on kergem kinni pidada lepingust, mille sa oled andnud iseendale, kuid samas, kuna puudub teine kontrolliv pool on sellest ka kergem loobuda.

Ma arvan, et see muutev ja parandav kogemus ei pea olema ilmtingimata loobumine nagu minul praegu. See võib olla seotud ka millegi alustamisega. Näiteks oled sa kaua aega soovinud hakata laulma kooris või minna poksi trenni (isiklikud näited), kuid leidnud alati põhjusi, miks praegu pole selleks parim aeg. Iseendaga lepingu sõlmimine võib väljenduda just selles, et sa ei lükka oma suuri soove tulevikku. Olles teinud esimese sammu millegi suunas, oleme ületanud lisaks koerale ka tegelikult juba koera saba. Kõik muu aitab sind siis juba lahtirulluval (punasel?!)vaibal parema iseendani.

Oluline kogu selle asja juures on veel kontrollida endas ja katsuda läbi, kas see on tõesti see, kuhu sa tahad liikuda, mida teha. Kui sa mõistad, et sul on seda vaja, et seda toetab ka sinu hing ja on tunda, et see võiks aktiviseerida sinu suutlikkusest ja potensiaalist rohkem ja viia sind edasi, siis anna tuld.

Pika ja mitte selgelt väljendatud jutu mõte on üks: käivitamine süütelukust on esimene ja kõige raskem samm ilusa teekonna alguses. Ära karda seda sammu teha ja ära karda loobuda asjadest, mille kasutuses sa veendunud oled.

kogemused vs rohelus

Kuna ma olen juba 23 aastane, siis tahes-tahtmata hakkan otsima õigustusi ja positiivseid põhjendusi sellele, et ma pole enam laps. Üks mõte, millele täna tulin puudutab elukogemust ja kuidas see mängib kaardid kätte vanemale kehale. Mäletan, et olles noor sai imetletud vanemaid (mitte ilmtingimata vanasid) inimesi. Näiteks spordisaalis, sest nad jaksasid rohkem või lugedes nende inimeste kohta kelle otsustest sõltus palju või sellepärast et nad lihtsalt olid suuremad ja oskasid end paremini väljendada või väljapeetumalt ja stiilipuhtamalt riietuda. Selliseid näiteid, kuidas olles teismeline sai imetletud vanemate inimeste voorusi on ilmselt veel ja veel. Olles aga ise saanud selleks nn. vanemaks inimeseks (peamiselt läbi ühiskonna võime võtta sind tõsiselt läbi vanuse sobivaks muutumisele ja teadmiste silmapiiri piisavale avardamisele), keda ma imetlesin olen avastanud ühe elukogemuses peituva suure eelis. Kui sa oled ise see, keda potentsiaalselt võiksid nooremad (loe: vähem kogenud) imetleda -või näiteks ülemus, olles ise ennem olnud alluv vms-, siis teadvusta endale, et sa oled kogenud ka seda imetleja poolt. Kasuta seda elukogemust ning ära unustada valgustada end teise poolega, kus sa kunagi seisid. Tuleta meelde seda aega, kui sa veel ei olnud nii tark, võimas ja ilus. See annab eelise ja võime näha olukordi terviklikumana.

Lisaks võiks ühiskonna tasandil sellise nähtuse tunnustamine panna peale eeskujulikkuse ja õigesti tegemise kohustuse, mis on minu arvates ainult hea.

Kutsun kõiki üles kasutama oma pead iga ülesande juures, mõtlema oma tegevusi läbi ning meenutama aega kui olid ise selles rollis, millele sa nüüd mõju avaldad või mida/keda sa tahad positiivselt suunata. Selline suhtumine toob positiivset resultaati ka iseendale.

muusika

Tegin täna telefonist Soundhoundi bookmarklisti puhtaks ning tõmbasin arvuti viimasel ajal kõrva jäänud lugusid täis. Äkki kellelgi on veel isu muusikakandiku järele. Aga Palun:

Calvin Harris (ft Kelis) - Bounce


DJ Tonka - Don't be afraid (springbreak remix)


Memro- Trick of the trail


Chase and Status ft Delilah - Time


Sean Kingston - Party all night, sleep all day: (see poiss oskab suvelugusid teha - get well soon)


pretty maids - please don't leave me


Nause - Made of


Avril Lavigne - Smile


Yasmin - Finish line


Foster the people - Pumped up kicks


Magnetic man - I Need Air


Dario G - Heaven is closer


Gyptian - Hold you


Päikselist suve jätku.

Pioneer

Ees, teiste ees.
Ei küsi luba.
Läheb, sest saab.

Teab, mida ülejäänud veel ei tea.
On mõtelnud, kui teised vaid rääkisid.
Läheb, sest on valmis.

Eesmärk ei ole jagamine, ei au ega kuulsus.
Autasu on vaevumärgatav, ent tähtis.
Läheb, sest tahab areneda.

Tundmatuses ei kõhkle, on tähelepanelik.
Märkab ja jätab meelde.
Läks, sest teab, et suudab.


Tagasi jõudes reedab läikes pilk nii mõndagi.
Ole ettevaatlik. ta on sust alati ühe sammu võrra ees.
Ta on pioneer.

Dilemma tänase ja homse nimel elamises

On palju inimesi, kes elavad tänase nimel. Nad ei mõtle sellest, mis tuleb, vaid valivad emotsioonid, nad ei karda teha kardinaalseid otsuseid, ega järske muudatusi. Kui kasutada sellist lähenemist tundub, et see polegi halb. Ometi on igal asjal kaks poolt. Igal liigutusel ning otsusel on tagajärg. Olles hoolimatu homse päeva suhtes, võib väga vabalt juhtuda, et järgneb pikk piin mingi hetkelise naudingu nimel. Ka siis on ju soov elada päeva korraga ja võtta elust maksimumi, aga eelnevate liigsetest riskidest kantud üksikürituste tulemusena võib oluliselt kannatada järgnevate soorituste (elu kui 24 h) kvaliteet.

Teine äärmus oleks need, kellel on alati valmis mõeldud, mis saab homme. Kindlasti on nad ühiskonna eeskujulikud liikmed. Nad peavad oluliseks turvalist tänast parema homse nimel. Nad justkui aheldavad end üha uute ja uute vabanduste taha, et mitte jõuda oma eesmärkideni. Need inimesed ei ole tavaliselt õnnelikud, ent ometi on nende elus rahu, stabiilsus ja kaalutletud tegevus. Nende eelis peitub rahulolus hetkeolukorraga, puudus aga soovis alati saada enamat, aga mitte veel... "Ma pean enne täitma veel selle väikse eesmärgi jne..."

Ma ei tea miks, aga see dilemma ja nende kahe äärmuse subjektiivne vahekord tõuseb tihti mulle kahe kõrva vahele helisema. Milline oleks kuldne kesktee? Kas seda saab ka tunnuseid-pidi defineerida?

Ma tahan nautida tänast päeva täiel rinnal, andmata ära midagi homsest. Tahan planeerida oma käike pikalt, raiskamata ära praegust parimat. Teoorias nõuab see natuke vängemat mõttetegevust ning võimekust oma tegevust kõrvalt jälgida. Praktikas ilmneb vastandlikkus, justkui 0-hüpotees, mis lükkab teooria ümber.

Ma arvan, et see on oluline sõlmpunkt 21. sajandi noore inimese elus. Me oleme uue ja liiga kiiresti areneva aja etturid. Tundub lohakas planeerida pikalt ette, sest tagataust on ebakindel, aga ei saa püüda päeva, sest on oht, et hoolimata tormide räsimisest jääb vundament püsima ning homne ei erine tänasest rohkem, kui ainult oma vormi poolest, sisu jääb.

Jään vastuseid otsima, sest selle "makro" küsimuse vastus hõlbustaks kõvasti väiksemates probleemides seisukohti võtta ja otsuseid teha.

Tükike klassikat ja luksust

Vahel on vaja klassikat ja luksust! Austamaks neid, kellele see toss on midagi enamat kui jalavari ei hakkagi ma pikemat kirjeldust vorpima.

Teine paar kultustoss AF1-te minu kogus.

21. sajandi needus

Tundub, et me elame sajandil, mil toimub keerukuse võidukäik. Kohati tundub mulle, et on täielikult kadunud selline silm silma vastu, hammas hamba vastu ausus ja inimeste vaheline vastastikkust lugupidamist eeldav asjaajamine.

Üks tänapäeva suurimaid needusi on bürokraatia. Paljud inimesed, organisatsioonid ja asutused ei ole paindlikud. Tihti on vastu võetud hunnik reegleid, seadusi ja hoolimata asjaolust, et ajaga tehtud otsused iganevad ja olukordade arenedes vääraks ja asjatuks muutuvad ei suudeta ega tahetagi neid muuta. Selliseid ilminguid on avatud sektori tasandilt meie igaühe tavaeluni.

21. sajandi needus ja suund on sisult vormile liikumine. Lihtprotsessidelt natukenegi keerukamate juurde minnes ei ole enam võimalik mingit sihistatud tegevust lihtsalt kätte võtta ja ära teha. Kõikjal on ahistavad reeglid ja seadused. Näiteid võiks leida küllaldaselt haridusest, eneseteostuse valdkonnast ja igapäeva elust.

Teine asi, mis on kogu selle liikumise mootor ja tõukejõud on suhtelisus-subjektiivsus. Tänapäeval on raske leida tegevust, millel puuduks ka kohe opositsioon, keegi kes on sulle vastu. Inimene võib olla sul hea tuttav, sõber, aga kui toimub arutelu, milles on mõni isiklik roll kaitsta siis muutub jutt. Tihti muutub jutt olenemata sellest, kas nii ka tegelikult mõeldakse. Mina isiklikult olen küll juba tükk aega üritanud viljeleda vähem enda mätta otsast ja rohkem üldist vaatevinklit. Tuleb tõdeda, et see siiski ei ole kasulik, kuna loll saab nö. kirikus ka peksa. Keegi teine seda ei tee, "Sel ajal kui targad nõu pidasid, vallutasid teatavasti lollid kindluse."

Need on tendentsid, millega mina isiklikult iga päev rinda pistan ja pean tunnistama, et mulle väga tihti ei meeldi see aeg ja üleüldiseks muutunud suhtumine.

Ei jäägi muud üle kui loota, et toimub mingi kannapööre. Kuna aga selleks mingist alust ei ole... siis jääb üle vaid tõdeda, et lootus on piina pikendus ja maailmaparandamist peab alustama iseendast.