35 | Elus elu - High on life

02.10.2023 35 aastast sünnipäeva tähistades on tunne nagu oleksin edukalt väljunud sellest mida laialdaselt nimetatakse keskeakriisiks. Iseendaks saamise etapist läbi massiivse haavatavuse ja kannatuste.

Esmalt väljendub see emotsionaalses enesetundes. Öö on vähemalt selleks korraks läbi saanud ning asendunud uue päevaga.

See uus päev leiab väljendust hoopis paremas turvatundes. Närvisüsteem ei ole enam katki läinud suitsudetektor, mis vahetpidamata häiresignaali üürgaks. Samuti elu usaldamises. Ühel ajal on väga väga palju paranenud kontakt nii maandusega ja enda kehastuse ja ürgse päritoluga kui ka avarusega kosmose poole. 

Väga paljudest hirmudest on saanud andestuse ja aktsepteerimise läbi armastus. Üks minu kolmest enesearengu eesmärgist mille suunas püüan teadlikult hetkel liikuda on Mõtle südamega. 

Selle aasta vältel olen tundnud edasiliikumist selles suunas. Kui terminid nagu waking up, growing up, cleaning up on olnud varasemalt minu jaoks väga olulised isikliku arengu töö valdkonnad siis hetkel näen just, et tänu paremale kontaktile iseendaga on saamas väga oluliseks selline domeen nagu Opening up.

Tundes end kogemusliku teadmise kaudu kontaktis olevat loojaga ja suutes järjest rohkem ja rohkem tegutseda just südame-meele soovituste järgi siis tunnen, et julgen avada ennast.

Ennast avades saab väga selgeks, et inimestena tunnetame elu tõelist väärtust just siis kui anname. Anname endale unikaalsel moel panuse ühiskonna heaks ja veelgi enam teiste inimeste heaks. Minu jaoks on täiesti selge, et see täiendav avanemine saab olema järgmise eluringi üks suur soov ja väljakutse. Harjutamise objekt.

Südamega mõtlemise teemas on mulle tüüp A inimesena väga tähtsaks sel aastal saanud selline väljend nagu intention without attatchment - kavatsus ilma klammerdumiseta. Esimest korda elus praktiseerides stoikude harjutusi nagu "Retrospektiivne perspektiiv" või "mõtle et sa teed seda elus viimast korda" saab pahempidi keerata igapäevase hirmu millegist ilma jäämise suhtes väga tugevaks tänutundeks, et sul on võimalik miskit oma elus nautida.

Veel üks isiklik eesmärk mille kallal olen päris tugevasti toimetanud on füüsilise keha tervis. Olen selle aasta jooksul endale selgeks teinud, et meil on 3 keha... ja see jämekeha või füüsiline keha on see mida ma silmas pean. Taastudes vähe haaval närvisüsteemi plahvatusest siis keha eest hoolitsemine ja oma elustiili balanseerimine said minu jaoks mõõdapääsmatuks teeks juba mitu aastat tagasi. 

Viimase aasta jooksul sai aga väga selgeks, et see füüsiline keha ei ole mitte pelgalt jalgratas meele ja vaimu teenistuses vaid võrdne partner. Teda ei peaks vaatama kuidagi eraldiseisvana. 

Olen saanud väga palju julgustust läbi selle, et oma füüsilise keha tasakaalu otsides muutub väga palju paremaks ka emotsionaalne ja spirituaalne seisund.

Olen tegelenud nii somatics teemaga, aktiivselt hoolitsenud enda keha eest integraalse meditsiini praktikaid tehes (selleks end viimase millimeetrini läbi testinud) ning julgelt katsetanud mitmeid erinevaid kehapraktikaid ja teraapiaid. Just praegu seda kirjutades on mul käsil kraniosakraalteraapia 5 korra kuur. Selle käigus olen enda jaoks võimsalt avastanud varem vaid woo-woo terminiks pidanud Sisemise tervendaja. On väga hea tunne tunda seesmist jõudu mis saab su jaoks väga palju ära teha kui sa vaid lased. Mehena meesenergias on nii lihtne otsida lahendusi välisest. 

Mul on tunne, et teekond mis ees ootab on kantud... ja põnev. Olles leidnud sisemist tasakaalu endas, peres, töös ja sõprussuhetes tunnen, et mul on energiat mida jagada ja sisetunne ütleb, et usaldades oma rada on palju põnevat ees ootamas.

Kui mõtlen teemade peale mida uurida ja kust otsida järgmisi vastuseid enda teele siis kuigi olen väga palju toitunud viimasel paaril aastal eri tarkus-traditsioonide, religioonide, filosoofiate ja psühholoogiate maailmadest siis usun, et see kaevamine viib edaspidi veel sügavamale.

Minu jaoks on muutunud väga huvitavaks äärealad. Need mida võib pidada elu-surma, mõtteselguse-hullumeelsuse, armastuse-hirmu ja muude taoliste fundamentaalsete duaalse maailma vastandite kohtumispaigaks. Mulle tundub, et just nendel äärealadel toimub see eksam või ultimate eneseületus mis aitab vabaneda sügavatest kannatustest. Ületada paradokse tundub vajalik. Inimestena pürgime kõik jumalikkuse mõistmise suunas ja julgus ning tõe otsimine ja leidmine selles mida ebatõeseks üldistatult soovitatakse pidada tundub ligitõmbav.

Veel olen enda jaoks selgeks saanud aina enam kogemuslikkuses selle mida olen juba mõnda aega teoorias tunnetanud. Vastused peituvad tühjuses. Mitte millegi tegemises. Vaikuses. Kuidas iganes soovite. Kui armastus täidab loovusega siis tühjus vabastab. Absoluutselt vabastab. Olengi end ümber loomas ja otsimas praktikaid ja neid kohti kus tunneksin, et usaldan end tühjuse teenistusse. Getting lost ja Unknowing on märksõnad. 

"Master does nothing yet nothing is left undone."

Mida suurem on inimese kokkupuude teadmistega seda suurem on kokkupuude sellega mida ta ei tea. Kui inimene tunneb, et enam ta edasi õppima ei pea siis pole vahet kui tark ta selleks hetkeks on, siis ta kogeb täiuslikkust. Õppimise lõppemine on täiuslikkuse kogemuseks mõõdapääsmatu. See on miski millest püüan lähtuda oma 35. eluaastal. Terve oma elu olen just pidanud oma tugevuseks võimet omandada keerulist ja õppida. Nüüd siis käib mäng kiirrongi pidurdamise peale.

Loodan et järgmised 365 päeva mis ees ootavad saavad ühelt poolt kantud sellest, et see leitud kindlus, julgus ja teotahe leiaksid seda sügavamat vett ja vaiksemat olemise viisi. Seda on vaja. Seeläbi ma tunnen on võimalik jõuda inimesena kohta mis võimaldab aina rohkem ja rohkem kehastada lahket armastust. Rõõmuga andjat.

Gida, 2 aastane tütar, printsess, on sel aastal toonud sõnavarra ühe vana sõna uue käibefraasina. Ta ütleb meile teistele peres päris tihti, et me oleme parimad. "Issi sa oled parim!" "Emme sa oled parim!" "Venna sa oled parim!" See leitud sõna on teinud nii palju rõõmu ja tahaks seda õelda absoluutselt kõikidele. Te olete parimad. Loodetavasti avanevad meil kõiigl silmad, et seda näha. Nagu Coldplay laul ütleb: we're all made of each other baby...

xoxo, musid kallid Helen, Gida, Maik ja Välk. Te olete parimad!

34 | Avatud meel toob Avatud südame

Kui ma nädal enne oma sünnipäeva vaatan enda peale siis metafoorselt on toimunud jõuallika vahetus. Ümberringi näeme liikumises evolutsioonilist arenguhüpet. Fossiilsete kütuste lõpuaeg on alanud ja liigume väikeste sammudega elektrifitseerimisele (taastuva energia allikatest) ja mistahes muudele jõuallikatele mis on paremas tasakaalus loodusliku tervikuga millest osad oleme. Naljaga pooleks on viimase aasta-kahega minu sees toimunud sarnane üleminek. Üleminek energialt mis ei ole jätkusuutlik, toodab eraldatust elu tõelisest olemusest, ühendab lahti inimestest enda ümber ja kaose-rahulolematuse energiast mis on võrsunud oma mõtete keskkonnast. Määrdunud peeglist mis ei suutnud tagasi peegeldada minu ja igas inimeses elavat sügavat ja igavest olemust. Üleminek energiale mis on rohkem kooskõlas inimkogemuse sügavusega ja sellega mis näib olevat oluline siis kui kasvab eneseteadlikkus. See ei ole finishijoonega muutus, aga see hüpe mis ma olen seesmiselt teinud on mu enda hinnangul ja senise elu vaates revolutsiooniline ja võrreldav reisiga Marsile. Tunnen, et varasemalt olen teinud isiklikku arengut horisontaalselt, kuid viimastel aastatel verikaalselt,

Individuaalne periood elus mida psühholoogias arengukriisina tuntakse, rahvakeeli ehk keskeakriisiks nimetatakse. Kantud ülitugevast emotsionaalsest kannatamisest mida moepäraselt läbipõlemiseks saab nimetada. Talv. See talv mis ühiskonnas väljendub pandeemiate ja sõdadena... Samal ajal ei mõõdu nädalatki kus ma ei kohta mõnda uut inimest kes avab oma arenguväljakutseid millega ta hetkel silmitsi seisab. Seega teen ettepaneku olla nõus, et meid ümbritsev energiavõngete tase tõuseb ja jääda sellest evolutsioonilisest juhtmehhanismist, mis meie enesetunnet hea/halb skaalal kvalifikatsiooni kombel määrab väljapoole on järjest valusam ja talumatum. Küllap see umbes selline tunne on, et ujud ja jalad ei ulatu põhja enam kui ise kaasa ei liigu ümbritseva energeetilise muutusega. Pole vahet kuidas inimesed seda parasjagu sõnastada oskavad või kas nad iseendas ja teistes selliseid arengu ilminguid on otsustanud naeruvääristada ning ennast sulgeda oma arengupotentsiaalile või teiste vastu empaatiat või huvi tunda. See protsess käib spiraalina meie kõigi sees pidevalt.

Olles kogemuslikult rajal mis sind sunnib vaimselt kasvama mitte ei paku sulle selleks meeldivat võimalust saavad väga paljud asjad selgeks. Asjad mis enne tundusid olevat tahtejõuga seotud ja millele ikka alla vandusid on muutunud äkitselt näiliselt elu ja surma küsimusteks. Kliźeed ja sõnad, varasemalt ilma lähedalt puudutamiseta on ühtäkki kristallselged ja nii otseselt elusse puutuvad. Teeviidad näitavad suunda ühte ja samma kohta. Õpetused, viisid kuidas inimesed selle raja leiavad ja kuidas nad seda käivad varieeruvad aga kõik need õpetused mis on tõesed ja terviklikud viivad inimest välja ühte ja samasse kohta. 

Psühholoogiliselt oled sellises eluetapis maani maha kistud. Suitsuandur hüürgab koguaeg... Aastatepikkune stressis, mitte piisav olemise tundes ja saavutustevajaduses elamine on teinud oma kahju... Teekond viib läbi taipamiste seniste katkiste mustrite nägemiseni. Häbi leiad üles sügavalt juurtśakrast (võib palju nalja teha energiakeskuste osas inimkehas aga ei pea vist veenma nende olemasolus neid kes eneseteadlikkuse kasvu läbi reaalseid kogemusi on saanud mida ise endale pole külge "tellinud")(või ka neid mitmeid vanu vaimseid praktikaid ja nende loojaid ja järgijaid. Siis kui inimestel oli veel aega vaadata sissepoole. Samas kus ka kannatuste liik mida kogeti juhtis selgelt enda avastamise suunal) Lisaks häbile hirm ja muretsemine. Saamahimu. Viha. Ühtegi etappi ei saa vahele jätta ja kõigil nendel tunnetel mida negatiivseteks määratleda saab on kehas oma kodu. Nagu on ka positiivsetel. Alt ülesse. Pärast enda olemuse ja oma varjude nägemist tekib võimalus õppimise, väliste abiliste ja praktiseerimise kaudu neid mustreid hakata teadlikus osas endast muutma. Võib-olla isegi algset olekut taastama oleks parem sõna kui muutma.     Kui teadlikkus tundub juba oma pidepunkti leidnud olevat siis avastad, et ees seisab veel raskem ülesanne. Omistada oma taipamised, praktikad ja igapäevane uus elustiil alateadlikule osale enda mõistusest mis tegelikult kontrollib meie reaktsioone 95 % ajast. See aga on väga pikk ülesanne ja siin peab paika Naatan Haamri raamatu pealkiri, et "aeg parandab hoolitsetud hingehaavad". Enda vastu tuleb lahke olla, et mitte uuesti ja uuesti samasse sohu põlvini sisse vajudes julgust kaotada. Aeglaselt, aga nii et see ikkagi on päriselt võimalik püsivuse ja vaeva nägemise korral hakkab see vale ja kurjuse eksitav olek lahustuma ja selle alt hakkab järjest enam välja paistma see mis teeb terviklikuks. 

Oleme me ju kõik tegelikult sündides puhtad ja ideaalsed. Sünni ja surma kogemus tekitavadki selle duaalse reaalsuse ja lähteülesande mida inimestena peaksime murdma kasutades õpetajatena aega ja oma keha. Teekond kulgeb kas tagasi sinna või edasi sinna ühtsesse kõiksusesse aga arengu eesmärk on jõuda võimalikult lähedale sellele olekule mis meil on kui siia ilma jõuame ja hing meie kehasse pannakse. Ma olen enda jaoks sõnastanud seda nii, et see jõuallika vahetus millest ma alustasin kujutab endast seda, et minapilt mida siin Maailmas suuta võimalikult suures osas ajast kehastada peab saama võimalikult sarnaseks hinge olekuga. Küllap see teekond käib nii paljudel teistel nagu minulgi, et esmalt peab oma meele avama sest see Maailm ja negatiivsed kogemused mida me evolutsiooniliselt tähtsustame liialt kui me pole teadlikud tekitavad suletud meele. Suletud meel võtab meilt ära võimaluse olla ühenduses oma südamega ja avada end elule haavatavuse, aktsepteerimise ja julgusega. Läbi lahkuse ja armastuse. Ainult läbi nende kahe on võimalik jõuda rahu ja rõõmu kasvava tunnetamiseni ja kehastamiseni läbi oma identiteedi siin maal.

Ma olen pikalt mõelnud sellele, et pragmaatiku ja õpetaja anniga inimesena kuidas valida sõnu vaimse arengu teekonna kirjeldamiseks, mis ei tekita inimestes, kes ise sama rada veel ei käi sildistamist või käega löömist. Et saaks teemast rääkida dogmadest vabalt. Et inimesed mõistaksid teema väga selget praktilist väärtust nende elude elamise juures. Vanal ajal peeti paljusid täna lihtsalt kättesaadavaid õpetusi pühadeks ja need olid salajased. Preestrite ja valitsejate pärusmaa. Vastuvõtlikkus mis on tänaseks tõusmas aga endiselt jääb väga suure vähemuse juurde osalt aga teisalt inimese isiklik areng mis järjest vähem nõuab teistele oma seisukohtade peale surumist ei loo pinnast nii olulise teema kiireks levikuks. Siiski on lootust, arvestades, et näiliselt järjest enamad inimesed samu radu käima on asunud. Ilmselt see näitab, et üksikisikud ja ühiskonnad ja terviklikult see meie planeet siin on oma olemuselt järjest rohkem katki... ja jumal/energia/consciousness aktiveerub mu hinnangul just sellel hetkel kui olemus on piisavalt katki, tõest kaugenenud ja tuleb hakata taastama terviklikkust.

Minu viimase eluaasta heietuse postituse mõte ei ole hakata jagama seda, mida olen raskuste ületamiseks teinud või seda mida olen õppinud. Jäägu need teisteks postitusteks, omavahelisteks aruteludeks või isegi iseenda sisemaailma. Paljud nendest taipamistest ja elu uutest alustest mis on välja kujunenud on sügavalt isiklikud ja ei pea olema jagatud. Kindlasti mitte sellel eesmärgil, et teised peaksid samamoodi arvama või tundma. Samas on oma tee jagamine neile kes seda tahavad tähendusrikas ja fulfilling. Inimene imetajana on sotsiaalne olend, kes energeetiliselt toitub kasvavast ühisest energiast- sünergiast mis on suunatud terviklikkuse suunas. Elu loob ise need hetked. Järjest sünkroonsemalt ja järjest tihemini. Toob ellu neid kellelt õppida ja kes vajavad seda kogemust mis mul on jagada. Õpetaja ei pea sealjuures olema targem ja kogenum, väga tihti võib õpetaja olla täiesti juhuslik inimene läbi mingi näite mis on vajalik kogeda või see õpetaja võib olla ka keegi kes tekitab raskusi ja on justkui märksa madalamal trepiastmel oma teekonnal.

Kuigi ilmselt on minu postitustest ja huvialadest keerulise hooaja läbimine elus välja paistnud siis tahtsin selle postitusega lihtsalt saada midagi oma peast "paberile", et markeerida ära see verstapost kus ma tunnen, et värv seinas on muutunud. Piisavas koguses kindlat jalgealust on ehitatud, et olla ajaliselt järjest kasvavalt tasakaalu ja terviklikkuse seisundis. Endiselt murdudes ning alandlikult mõeldes sellele, et ei tea ette oma päevi ja mis need toovad. Samuti, endiselt komistades aga juba järjest püsivamalt avatud meele kaudu avatud südame ja hinge olemusega kooskõlas.

Ma usun, et mu viimased aastad on mind palju lähemale viinud elamisele. Õeldakse ju, et kõik surevad aga kõik ei ela. Tunnen, et elan täna rohkem kui väga pika aja jooksul... Ma olen oma sisevaatluse käigus tuvastanud hulgaliselt kinni jäänud energiat teismeeast, mis tekitas palju mustreid mis said kütuseks minu ohvri rollile. Lapsepõlves kogetut läbi unenägude, spontaansete meelde tekkimiste või nägemuste kaudu tajun väga vaba ja harmoonilisena. Miski mille suunal edasi liikuda.

Kasvanud on vaikuse armastus ja looduse rütmide austamine, iseenda nägemine selle osana ja rahulolu kõigest. Vähenenud on klammerdumine ja kontrollimise soov. Kui see pürgimus kuhugi poole edasi liigub siis liigub ta praktikate ehk oma aja kasutuse suunas mis võimaldaksid iga elatud päeva millest kokku tulebki meie elu veeta selliselt, et kasvaks mastery armastusest, valgusest ja teiste teenimisest. Läbi selle, et leida aega nii oma keha, meele, südame kui vaimu tarkuse kasvatamise ja nende eest hoolitsemise tarbeks.

32 | 2020 Beyond normal - Groteskne

Viies väljalase. Tavaliselt olen kirjutanud oma aasta kokkuvõtet sünnipäeva päeval, kuid sel aastal tundsin, et vajab veel pisut küpsemist. Praegu, detsembri keskel näib enda jaoks olevat sobilik hetk. Hetk avameelseks haavatavaks check-iniks. Sobib kokkuvõtmaks nii eelmist eluaastat kui 2020 aastat.

Igal aastal arvan, et enam jõhkramaks ei saa minna. Igal järgneval aastal üllatab elu taas. Huvitav millal see lõppeb? Äkki 2021 sügisel räägin loo oma malbest ja pehmest 365 päevakust?

2020 on olnud täiest täidetud ühelt poolt vihaste järskude L kurvidega.

• Lõpetasin oma kohustused juhina pereettevõttes pärast kriitilisse seisu jõudnud vaimset väsimust ja terviseprobleeme, mis olid tingitud pikaaegsest oma pereliikmete poolsest väga halvast kohtlemisest kelle suhtes viibisin oma positsiooni tõttu sundseisus. Sellest olukorrast väljumine kestis kokku mitmeid kuid mille vältel pidin rinda pistma erinevat liiki manipulatsioonidega ja survestamisega. Kuna sel teemal avalikult rääkimine ei aita mind oma elus edasi siis ma seda ei tee. Sellega saavutaksin ainult negatiivset karmat endale ja seda ma ei soovi.
• Kohtuvaidlused eksnaisega Maailma kallima Maiki üle. Siiani on need kõik lõppenud võidukalt, mis on olnud suur vabanemine alati ja tõestus, et meie ümber on alles õiglus ning soov luua parimat võimalikku elu ja keskkonda oma pojale on tähtis ükskõik mis makstava hinnaga. Samas tekitab selline olukord tugevat vaimset pinget just alateadvuses mis muudab raskemaks teadveloleku ja tajudetaguse kontakti iseendaga. Ootan juba väga hetke, kui need õppetunnid on elus omandatud. Seni tuleb vastu pidada. Maiki nimel ei ole raske seda pingutust teha. Nagu me vanematena teame, pärast lapse sündi kolib süda enda seest lapse sisse. Õppetunnina on siin peamine olnud alistumine vs võitlemine selle eest, mis tundub õige.

Viimasest puntkist edasi minnes ongi väga sobilik rääkida rõõmsatest järskudest L kurvidest.

• Täpselt aasta pärast esimest kohtumist Heleniga, kellest juba ka eelmise aasta blogis juttu oli 16.06.2020 oli päev mil me abiellusime. Fantastiline päev koos Heleni ja Maikiga, mis rõõmustas viimase kui rakuni. Suhe ja kooselu Heleniga on olnud minu jaoks tõeline kalju, millest tormistel ebakindlatel päevadel kinni hoida. Täiesti uues, rahu ja kindluse tasemes armastuse kogemus ja elupartnerlus selle kõige paremas tähenduses. Vahel tunnen hirmu, et kas mina tema jaoks oskan ikka nii hea olla nagu tema minu jaoks.
• Tütreke. :) Salaunistus teisemelisest saati oli mul kutsu, kõigepealt poja ja siis tütar. Kuigi elu armastab vingerpussi visata siis ülihea meel, et selles, vist kõige tähtsamas vaates on universum võtnud vaevaks sisemisi soove õnnistada. ___ (mõistsite mis ma tegin, ei revealinud veel nime) sünnib 2021 jaanuari lõpu paiku ja saab olema koos Maikiga minu ja Heleni jaoks edasise elu tuum ja põhiline rõõm! Ei jõua eriti enam oodata! Kuniks oleme evolutsioonist piiratud olendid on lapsed kõige võimsama energeetilise mõjuga tegelased meie eludes. Issid ja tütred :) 
• Usun, et minust on saanud Eestis üks enim avalikke esinemisi tegev juhtimise ja parema tuleviku visionäär. Challenge me on that if you can! Mõni teist mäletab kuidas aasta tagasi kirjutasin, et tunnen et mul hakkab nüüd father time. Aeg teistele oma kogemusi ja teadmisi jagada, nii ka läks. Arvan, et mu avalike esimeste number jääb sel aastal kuskile 40-50 kanti. Teemade spekter on olnud metsikult lai juhtimisest, tehnoloogiast, innovatsioonist, personalipoliitikast, vaimsest tervisest kuni ükskõik milleni. On olnud tundidepikkuseid loenguid, regionaalseid konverentse, Eesti suurimaid konverentsilavasid, avalikku sektorit ja poliitikutele rääkimist, kui raadiot, podcaste, meediat igat värvi. Isegi doktorantidele rääkisin rohelisest innovatsioonist. Oma lõpetamata Bakaga.
• On tulnud Rohetiiger oma missiooni suuruse ja ambitsiooniastmega mis tõeliselt rahuldab hinge ja pakub igal algaval päeval uue värske briisi. Oleme juba saavutanud midagi väga tähelepanuväärset Eesti kontekstis ja üldiselt võidelnud välja oma koha päikese all. Usun, et me alles alustame. Umbes pool aastat veel süsteemset vundamendi ülesehitust ja siis hakkame suuri tegusid korda saatma. Märksõnaks tiigri puhul on ja jääb koostöö. Koostöö nende vahel kes seda enne pole teinud. Siin peitub vastus väga paljudele juurprobleemidele!

Tegelikult on tähelepanuväärseid sündmusi olnud väga väga palju rohkem. Tunnen, et selles postituses ma hoian detailsuse kõige suurema vaate peal. Ma ei hakka oma vabakutselise rolle siinkohal üles lugema, aga olen viimasel ajal end avastanud huvitaval teemal juurdlemas... et mu CV ja kogemustepagas võib olla juba liiga lai ja eriilmeline. Kui keegi küsib, et mis su kogemus on siis on raske kohe validagi millest pihta hakata. Olen väga tänulik, et mu senine tegevuspagas on loonud võimaluse ja platvormi selleks, et pea kõik milles ma olen soovinud panustada on minu jaoks ka võimalik olnud. Näen, et ka järgmine aasta jätkub samas vaimus. Huvitavaid uusi ideesid on väga palju ja näen, et nende teemade jaoks mida soovin edendada ja kuhu soovin panustada alles hakkab küps aeg kätte jõudma.

Professionaalses vaates jääb siirus ja lihtsus märksõnadeks mille kaudu ma liigun. Peaaegu et tahangi olla naiivne idealist, kes visionäärina toob midagi uut enda tegevuste ümber...

Siinkohal toon ainult välja, et juba tuttavate märksõnade #Juhtimine #Kestlikkus ja #Haridus kõrvale on nüüd tekkimas ka #VaimneTervis. On tekkimas ka #Koostöö. Ootan ise juba õhinaga seda, et mis 2021 selles vaates kaasa toob.

Sel aastal olen isiklikult kõikide nende võtmekogemuste läbi ja üleüldse tunnetanud, et olengi ületamas selle elu vaates kõrgeimat mäetippu ja asunud laskuma. Selle metafooris positiivses tähenduses. Tunnen, et hedonistlik edasi rühkimine on jäänud kuskilt maalt selja taha. Kasvule ja rohkemale suunatud töö on tehtud. Olen tundnud, et nii rahalises vaates kuis asjade vaates, kui paljudes teistes vaadetes hakkan tasapisi liikuma tagasi selle suuna poole, milliselt meid siia ilma sünnitati. Peamiselt ikkagi energeetiliselt ja tajudetaguselt kah... Pean seda ise väga heaks uudiseks, et olen tunnetuslikult sinna jõudnud. Tunnen, et selleks on olnud vaja läbida väga mitmeid etappe oma elus. Oma elu kõrvalt vaatamine, omanikuks saamine, oma kogemuste võrdlemine absoluutsete tõdede ja tarkuste kirjeldustega. Pikal matkal on palju orge ja mägesid juba läbitud! Kui eelmine aasta sain oma ellu equanimity kontseptsiooni siis sel aastal eudaimoonia. Arusaamine sellest, et igasse päeva on vaja rõõmu talletada nii palju kui on minu kätes. Mitte emotsiooni baasilt aga absoluudi. Sotsiaalne kapital ehk suhted - eneseareng - kogukond on saanud kõik toimida praktiliselt ja väga sisuliselt. Enda ümber koondub järjest enam õigeid inimesi kellega koos on hea olla. Leidsin poole aastase kootśingu tulemusel postratsionalismini. Teen nüüd asju nii nagu ei ole kõige ökonoomsem. Sest et miks mitte?

Iga inimene on oma keskkonna kujuline. 

Ma olen 2020 aastal saanud teha väga suure sammu edasi selles keskkonnas, et võiksin muutuda oma kujus selliseks, milline olemine pakub päris rahu.

Raskustest hoolimata on koguaeg olnud südames hea tunne. Armastan elu, armastan Helenit, Armastan Maiki, Armastan ___, Armastan Välku! Negatiivsest energiast vabanemine on toonud palju kergemad sammud ja päikselisemad päevad. On isegi toonud vabanemise painavast seedimisprobleemist. 

Olen rahunemise ja taastumise foonis ja hoolimata sellest et tahan ka edaspidi teha palju siis tunnen, et ülejäänud teekond hakkab kulgema valguse suunal. 

Sel aastal õppisin veel üht asja, mis viis mu filosoofiat ja arusaamist edasi. Vabastas.

 Tingimustes kus meie ümber on ainult kaks päris püsivat asja, milleks on energia ja informatsioon ei ole võimalik meil mitte kunagi aru saada, misasi on Jumal. Jumal kui siis tõeline vastus küsimustele mida inimestena saame küsida. See mis on korraga mitte midagi ja kõik. Need kes otsivad jõuavad küll kõik sarnaste seaduspärade ja vastusteni ja usun ise, et 99 % on olemas vaimse arengu teekonna kaudu selgust mida inimene suudab saavutada aga jääb see 1 % tõde mida pole mitte iial ette nähtud inimesele kinni püüda. See teeb vabaks. See on nagu horisont. Sa ei saa mitte kunagi vaadata mere peale ja õelda, et ma näen horisondi mõlemat otsa absoluudina. Kohe kui sa kallutad pead või astud mõne sammu siis see horisont on midagi muud.

Seega paljuski jääbki meile kogemise rõõm, avastamise rõõm ja kasvamise rõõm.

Võtan isiklikus vaates aasta kokku sellega, et varju poolelt olen 2020 aastal saanud maha laadida niivõrd palju raskust mida väga paljud kannavad terve elu endaga kaasas, positiivselt olen saanud juurde võrratult palju ja peresuhted milles me koos Maiki Heleni ja ___ ja Välguga oleme on ikka väga väga awesome!

Puhas kogemus ja kogemus suurest rahust. Tunnen, et isegi minu lapsetoast pärit ebakindlused nagu tunnustusvajadus ja kui asjad on hästi ise kuidagi neid testida, et nii hästi ei tohi olla hakkavad läbi saama. Tunnen, et on turvaline olla meil kõigil need kes oleme ja üksteist toetades ja nähes kasvada. Püüan siin järk järgult saada veel paremaks.

Väga palju hirme on sel aastal asendunud lootusega ja veelgi suurema usuga iseendasse. Tunnustus mida olen kogenud ja õlalepatsutused on tähendanud palju.

PS! 2021 on minu jaoks uue aasta lubaduste tegemise aasta. Nii füüsilisest vormist väljas pole kunagi enne olnud ja paljuski asja pärast. Tähtsamad asjad on röövinud kogu energia. Olen tundnud, et peas on asjad korras aga kehasse jääb energia kinni. 2021 ajan selle joonde. Või söögu mind susi. Nii et kehtib jaanuari uusaastalubadus kui ka suveks rannavormi! Selle lubaduse peale võite mind suvel vastutusele võtta... 

Lõpetuseks 2 sõna veel üldisest olukorrast Maailmas. Kuigi nii ei sobi avalikult rääkida siis iga aasta olen selle blogiga end nii ehk naa alasti kiskunud... Suures pildis näen, et vähe on jäänud lootust sellele meie planeedile... Kollapsid tunduvad möödapääsmatud. Sellele vaatamata tuleb pingutada ja võidelda ka suurte tõenäosuste vastu. Mine sa tea äkki õnnestume. Selles vaates on viiruseline olukord, olgu see kellegi inimese kätetöö ja suurim kuritegu inimkonna vastu või looduse viis kuidas ennast kaitsta  kujunemas tõeliseks teadveloleku kontrolliks ja võimaluseks samal ajal. Pole seni näinud ühtegi märki, mis seda arvamust purustaks.

Väga selgelt on täna Maailmas inimesed kes alluvad inimkonna ajaloo kontrolli narratiivile, mis on välja kasvanud sellistest kultuurilistest vahenditest nagu relligioonid, teadus ja majandus ja on hirmu poole peal. Teisalt on väga palju inimesi kes on valguse poole peal. Praegune olukord on teinud inimeste oleku, energia ja elu ohvri/omaniku rolli määratlemise nii palju kergemaks ja on aidanud leida väga palju uusi mõttekaaslastest sõpru. Kuigi väljavaated, mis kõikide tegurite koosmõjul viirusest vastu vaatavad on väga kõhedust tekitavad siis see mis sellest pandeemiast alles jääb ja kuhu me edasi liigume on igal juhul parem kui see kus me olime enne selle algust.

Seega püsige terved, kandke maski kui tahate, kui ei taha ärge kandke aga fokusseerige eudaimoniale.

Mängige ise ja laske teistel ka mängida.

Ärge unustage edasi areneda.

Tänumeeles kõige eest! Nii hea kui halva. #Equanimous

Side lõpp.

31: üks EluRing on täis, fathertime alaku

Ma jõudsin äratundmiseni, et sünnipäev on aeg sisekaemuseks ja selle väljendamiseks 4 aastat tagasi. Täna, enne kui eesseisvat postitust kirjutama asusin lugesin varasemad postitused läbi. Tahtsin koguda need mälestused kokku, et tänases hetkes mõista neid tundeid, mis mind neid postitusi kirjutades valdasid.

Kui tunned huvi siis kronoloogilises järjekorras:
https://mikut.blogspot.com/2016/10/27-eluaasta-pole-kahtlustki-et-tagasi.html
https://mikut.blogspot.com/2017/10/28-ringi-joostud-mis-peaaegu-tapab-teeb.html
https://mikut.blogspot.com/2018/10/30-aastat-voite-keset-kaost-ja-labi.html

Lugesin läbi ja mõtlesin endamisi, et minu jaoks on olnud see nelja aastane periood elust väga karm, väga intensiivne ja väga palju arengule tõukav. Isegi pidevale arengule sundiv.

Avastasin, et kuigi kantud nii + kui - märgiga sõnumitest on mind kogu selle aja jooksul valitsenud pinge ja pigem nukrus. Lootus ja isegi usk sellesse, et paremad päevad on ees ei ole mind päriselt eales jätnud, aga melanhoolne meeleseisund on sealjuures kindlasti kohane välja tuua läbiva joonena (ei tähenda et poleks rõõmu ja tänulikkuse põhjuseid siiski).

Täna, 02.10.2019 on seesmiselt ja sügavalt täiesti teine toon elus. Olles inimene, kes kõigest kõige tähtsamaks peab armastust siis kui sa leiad lähisuhte, pärast mitmeid ja mitmeid katseid, mis on see mida sa inimesena läbinisti - oma väärtuste, oma sundimatute emotsioonidega, oma ihadega ja oma ajuga loodad/soovid/tahad/vajad siis see teeb su terveks ja teeb vabaks sind piiravatest üksilduste pigistavatest seintest.

See teeb su terviklikuks.

Kui sa oled terviklik, siis on rahu. Rahu ka kõige rajumates tormides. Hea meel, et Helen on nüüdsest meie pere osa, hea et meie oleme talle täpselt samamoodi need kellega ta tunneb ühendust ja tahet oma päevi koos veeta.

Olles mõlemad valivad, kaalutlevad ja pigem ei ütlevad inimesed siis olles tutvunud 14. juuni ja pühendudes üksteisele paar nädalat hiljem oleme tänaseks, napid 3 kuud hiljem kihlatud ja elukaaslased. Nii mõnigi on pööritanud silmi mõeldes meeletule tempole nendes arengutes, aga ma tean ja usun, et see mis meie sees on ja miks me ei ole midagi tagasi hoidnud sealjuures on olnud mõlemalt poolt väga sügavalt kaalutud otsus, milles esikohal on armastus selle kõige laiemas ja sügavamas tähenduses.

Kannapööre.

Üks kontseptsioon mis on sel aastal mind nii sügavalt puudutanud isikliku arengu mõttes, et selle risti üle oma rinna lasin tatöveerida on "Equanimity" Olles aastaid avalikult sõnastanud oma vastikust õnneotsimise suhtes andes aru, et see ei ole rahutoov tegevus siis leidsin selles kontseptsioonis enda jaoks palju vastuseid. Vastuseid küsimustele mis olid vundamendist puudu ja mis närisid seesmiselt.

Equanimity on miski mis räägib iseendaks jäämisest. Iseenda vastu aus olemine on läbivalt mulle olnud elus väga oluline. Equanimity (meelerahu?) on kontseptsioon, milles inimene on tema ise hoolimata sellest, mis tema ümber toimub. Pole vahet, kas on põhjust ülevoolavaks rõõmuks või on tegemist suurte raskustega millega on raske silmitsi seista. Ma jõudsin selle tähenduseni kuulates podcasti kus aastakümneid indias mungaelu elanud ameeriklane seda tutvustas, olles ise Barcelonas Güelli pargis. Sel hetkel tundsin kuidas see vajus minu sisse ja muutis mu terviklikumaks. Pärast seda kuulen ma seda sõna ja loen raamatutest igalt poolt, seega eeldan et see oli ka varem mu tee peal. Ennem ma ei olnud selleks õppetunniks valmis. Sobivalt lasin ma selle pildi oma kehale jäädvustada samuti järgneval reisil Barcelonasse kooli, paar kuud hiljem.

Tervis. Kui oma 30. sünnipäevani jõudsin ma nii et ma võin õelda, et pole kunagi tervisehädade käes kannatanud ja 28-30 vanusesse jääb aeg kus ma pea 2 aastat ei olnud kordagi haige siis lõppenud elu aasta oli kindlasti elu kõige raskem tervise vaates. Novembrist alates olen silmitsi seisnud sibo nimelise funktsionaalse terviseprobleemiga, mis algas minu jaoks paari kuise õudusunenäoga, kus arvasin et see võib minu jaoks lõpetada väga paljud senised tegevused alates tööst, lõpetades reisimise ja üldse kodust välja käimisega...  Mida rohkem aeg edasi ja olles sunnitud sellele situatsioonile otsa vaatama sest see ennast ignoreerida ei lase on see olnud parimaid asju, mis minuga võinuks juhtuda.

Kui inimene on 3-4 aastat elanud sellist elu nagu ma olen. Kantud pidevast pingest, pidevast tugevast stressifoonist, samal ajal elades üle umbusku, usaldamatust oma perekonna poolt, kaotusvalu ja paljut muud mida varasematest postitustes kirjeldan siis ei ole küsimust et ühel hetkel hakkab polte ja mutreid lendama.

Inimene on loom. Evolutsiooniline olend ja meie kohastumisvõime ei liigu lihtsalt kaasa tehnoloogia ja elustiiliarengutega mida inimkond iseendale peale on tõmmanud ja tõmbamas.

Sealjuures olen mina väga tugevate taastumismehhanismide, väärtuste ja palju muuga mis peaksid aitama end hoida.

Kogu see protsess- mis ma ise näen on täna- pea aasta hiljem näitamas taandumismärke samm-sammult ja millega olen õppinud elama ja hakkama saama- on olnud selge ja tugev signaal, et kontrollida ja vähendada oma pöördeid. Anda nii palju kui on ühele inimesele kohane ja ma suudan. Õppida tunnetama selgelt oma piire.

Õnneks on ka selles kogemuses olnud palju abilisi ja omaenda tehtud tööd, mis on võimaldanud leida aega iseendaga olemiseks, tegelemiseks ja tegelikult taastumise alustamiseks. Ida meditsiinis õeldakse, et funktsionaalse haiguse ravimine võtab vähemalt sama kaua kui selle teke. Mul on hea meel, et tänaseks julgen ma õelda, et olen 75% olukorra intensiivsust juba suutnud vähendada. Ja just terviklik olemine. Armastus ja selles viibimine, oma päevade täitmine võimalikult suures mahus sellega, mis tunnetuslikult rõõmustab ja rikastab on vastus jätkuvale paranemisele.

WARNING! Kõik Type A ja ülepingutajad. Ärge tehke seda! Minu jaoks karm õppetund ja kuigi me kõik teame, et elu peab easylt võtma siis see päriselt nii ongi. Minu murdumispunkt oli ilmselt väga väga kaugel ja kõrgel aga ta tuli vastu ikkagi. Hoidke ennast pinge ja stressi suhtes!

Ise usun et aasta pärast sellest probleemist olen vabanenud. Loodan, et antakse päevi seda seatus eesmärki kontrollida. Tegemist on olukorraga millega paljud inimesed on elanud tegelikult terve elu ja mille käes väidetavalt kannatab 20-25 % inimkonnast. Kui kellelgi ka endal on sarnaseid probleeme siis heal meelel võib seda teemat arutleda. Ma olen pool Maailma pahupidi pööranud mõistmaks ja leidmaks lahendusi.

3 viimast suurt teemat minu jaoks mida ma tahan enda jaoks kirja panna... ja mida mäletada 30. eluaastast.

Esiteks vabatahtlikkus. On palju asju mida ma olen teadnud elus, et minuga juhtub. Samuti olen teadnud, et haridus on minu jaoks oluline valdkond ja suunates oma mõtteid ja tegusid ma sellesse valdkonda ka tahan oma panusega jõuda. See teema on oodanud küpsemist, aga just viimase aasta jooksul mil olen enda koolis käivitamas vilistlaskogu, kuuludes samaaegselts RAM Kooli juurde kuuluvasse arengufondi ja ka vanematekogusse julgen õelda, et see ambitsioon on leidnud rakenduse. Olen leidnud võimaluse, kuidas ise areneda ja kuidas midagi tagasi anda. Äsja kutsuti mind ka TTÜ Majandusteaduskonna strateegianõukoja liikmeks... Minu jaoks hea näide, et lõpetamata baka samas ülikoolis ei tähenda midagi. :) Võid neile kes sind õpetasid nõu ikka anda, kui oled end mõnel teisel moel tõestanud.

Teiseks töö! Ma arvan, et ma olen 3,5 aastaga saanud nii palju kinnitust oma praktilisest kogemusest ettevõtte juhtimises, et ma julgen õelda, et ma olen juhtimises väga kõrge taseme ja oskusteabega. Kõige tähtsam asi juhtimises ja ainus mida tahan siin välja tuua on see, et juhtimine on seotud inimeseks olemisega. Mõistmisega, et kõik need kes on sinu meeskonnas on inimesed oma erineval tasemel võnkumistega - eesmärkide ja arusaamistega. Su kliendid ja su tarnijad on inimesed. Kuidas navigeerida komplekses inimeseks olemise süsteemis ja kuidas künda pinda - keskkonda milles võimalikult paljud võiksid end hästi tunda on juhtimise võtmeküsimus. Inimesed otsivad oma elus autonoomsust, pädevust ja kuuluvustunnet.

Ma olen jõudnud juhtimises enesekindluse etappi. Areng ja õppimine ei lõppe iial ja just siis kui sa arvad et sa tead mis teed näitab elu tavaliselt vastupidist, kuid sellele vaatamata olen täna jõudnud kohta kus tagasilöögid ei pane mind mõtlema, et olen võib-olla kõigest valesti aru saanud, kus asjaolu et keegi teine ei näe tervikpilti ei pane mind tahtma seda talle iga hinnast eest selgeks teha et end tõestada ja näidata oma pädevust... Ma olen enesekindel, et minu juhtimise tööriistakast on täna väga häid tööriistu täis selleks, et juhtida inimesi ja nende koostoimimist edukalt. Teha seda kiirenevas ja muutuvas Maailmas aidates arengutega toime tulla. Minu 31. aasta isiklik väljakutse saabki olema see, et oma juhtimise talenti ja oskust rakendada laiemalt kui ainult oma ettevõttes ja viia sellega ellu oma põhilisi väärtusi ja eesmärke elus -andmist ja juhtimist. Viimasel ajal olen esinenud juhtimise alase loenguga nii EBS Exec education programmis kui RAM kooli ettevõtlikkuse valikaines ja loodan, et selliseid võimalusi avaneb järjest enam.

Üsna tihti tunnen, et olen oma elus juba ühe eluringi peale teinud. Arutasime seda ka psühholoogiga. Olles või tundes end nö. vana hingena ja praeguseks päris palju läbi kogenuna tunnen, et mu elus on periood kus ma saan kogetut ja õpitut asuma jagama. Õpilasena jätkub tee igavesti aga tunnen et olen valmis kandma ka õpetaja vastutust ja olemas olema inimestele kellel seda on vaja mida minul on anda.

Samas tähendab see kindlasti ka ümbersündimist. Olen praegu väga avatud uuele. Avatud märkidele, mis võiksid mind suunata vanade narratiivide juurest millegi uue juurde. Viimasel aastal olen tutvunud väga mitmete uute tutvusringkondadega ja leidnud ja tõmmanud ligi neid inimesi kes on huvitavad ja kes rikastavad ja annavad elus olemise juures energiat ja rõõmu.

Lõpetada tahaks oma 31 sünnipäeva sisekaemust kõige olulisemaga, oma perega ja oma pojaga. Kui õdede-vendade ja vanemate tasemel on iseseisvus ja kindlad põhimõtted andnud minusse jõudu lasta lahti oma perekonnaliikmetest viimasel aastal rohkem kui ei kunagi varem ja keskenduda suhetele nende väga vähestega perekonnast kellega on üksteisemõistmine ja heasoovlikus siis sellevõrra veel lähedasemaks olen ma kasvanud oma pojaga ja tunnen, et saan kasvama ka Heleniga meie ühises tulevikus.

Maik on viie aastane ja tema kasvatamine on muutnud oma nägu ja varju. Ta on teadlikum enda ümber toimuvast ja oma arengus jõudnud avastamiste aega. Ta leiab pidevalt uusi huvisid, mida ma püüan julgustada ja süvendada. On huviringid ja tema ümber keskkonna loomine, mis võiksid olla justkui õhupallid nööri otsas mida kogudes ta elus otsib iseend ja seda mis on tema elu keskpunkt ja kirg. Ma pean väga oluliseks lisaks kodukeskkonnale lasteaia, huviringide ja eriti koolikeskkonda. Kui mina pean oma ülesandeks tema võimalikult väikest piiramist ja raamistamist siis oht, et keegi teine annab pidevat tagasisidest elu piiratusest ei mahu mulle pähe. Selle takistamine ma leian on väga oluline.

Kui rääkida minu ja oma poja suhtest siis olen tänase päeva seisuga kasvatanud inimese, kes mõistab armastust. Kes väljendab armastust, kes hoolib ja kes naudib kui temast hoolitakse. See on kõige olulisem ja meie lähedus ning selle armastuse- kiindumuse mastaap on mõõdetamatu!

Ma olen iga-päevaselt pisarateni tänulik oma poja eest, sellest mida tema õpetab ja mida mina saan talle anda ja pole kahtlustki, et see on just see draiv mis innustab. Innustab isiklikult edasi arenema, et  olla talle olemas parema versioonina kui eile ja täna.

Järgneva 365 päeva peamine eesmärk, mis endale soovin seada: Võtta välja igast päevast maksimaalses koguses naudingut, rõõmu, rahu ja armastust. Arvestades teistega ja soovides kõigile enda ümber parimat.

Ma arvan, et mu järgnev eluaasta saab seisnema väga palju elu nautimises ja viimaste aastate raskustest taastumises ja jätkuvalt endale olulistes valdkondades maksimumi andmises ent jätkusuutlikul moel.

Viimane asi! Jätkusuutlikkuse revolutsioon on Maailmas alanud!!! Seda olen ise lootnud 3 aastat kui suunasin oma ärifilosoofia sinna ja see saab muutma kogu Maailma enneolematu tempoga aga enneolematult paremuse poole! Pange kõik end selleks valmis ja tehke samme kohandumiseks!

Tsau

Emptiness in lonely

From time to time, approximately 4-5 of times a year I wake up with a feeling that I should write something out of me. I rarely execute on it. Mainly because time constraints are a reality of mine and my own psychological well-being can not easily be prioritized, but also because every time I feel like turning to writing and describing my feelings it tends to be over sad and negative states of mind and I don't want to be a cry-baby.

Still, as I have had many positive past experiences, how putting something into black and white can be radically liberating, then this morning I felt unable to resist another urge to do an inventory to my psyche.

Main reason why I use the 15+ years old insignificant blog of mine as the platform for my self-reflection journeys is that it serves as a memory for myself. I find it fascinating... To go back to a post written more than 10 years ago and to exactly remember the conditions and reasons for sitting down and writing the post. I believe it is so because of the fact that these urges to turn to this way of self expression are rooted deep-deep in the bottom layers of the need to be loved. This need seems to be the greatest of any other if we leave out simple animalistic physical parts of breathing, drinking water and eating.

Other, bit smaller reasons are the facts that by exposing myself to people reading the post I get to practice vulnerability and that I often get support from my closest friends through conversations and discussions after my posts and also because I get grateful feedback also 4-5 x a year from someone who has somehow found a way to my blog describing how the ideas and concepts from some posts have helped them, given insight and are relatable.

So, with this long preface to remind me about my motives of writing I would like to return to the topic of loneliness. As I browsed the last 4-5 posts that I have published on the blog over past 4 years they seem to share this theme. Bit depressing I should say.

Also an implication that this is the most prominent hole in my pursuit of trying to live a meaningful and joyful life.

So loneliness. Where am I with this topic? I've been forced to tackle this subject for 3-4 year in excruciating way really, hitting record low rock-bottoms over and over again.

This has been by far the hardest learning in my being but also through that it has probably advanced me the most as a human being. Diving deeper and deeper into layers of what a species of ours is capable of going through. Surviving, suffering, falling down but always only to stand up again.

One of the concepts I've learned, embrace and really love is emotional granularity. Humans in my culture room mainly express their feelings through 8 different symbols like happiness, sadness, hate etc... but the real truth is that there are so many more emotions and combinations of the biggest identifiable ones. I have written down these for a year or so-now.

The description though on the darkest days about loneliness scares me. I have found it to be hopeless.

The description would be something like this: Absolute Emptiness. Nothing but darkness around without any reason to take steps towards anywhere because nothing would change. The feeling (Not suicidal) that if it would be possible to evaporate without hurting the loved ones but more importantly who love me then the answer would be yes.

Heavy.

Pretty steep, huh!

All this I can express knowing by now for sure that I am someone with an old soul (they say 3% of human kind) who's mission in this life is to lead and to give to others by sharing time and example.

The position that I experience is more of an observer than a captain of the vessel or a a driver in a formula car that can be called my body.

Still as being a human who is getting the experience of living and being the superhero of his own life then what ultimately matters is the level of your weakest days and that can be a struggle.

The journey of my loneliness in short, not wanting to focus on objective facts is losing the desired and visioned narrative of my life by the break-down of my marriage. After that for couple of year there was no feeling of loneliness because the shock took all of the focus and energy. To deconstruct and then reconstruct the foundations of your whole being and philosophy of life is wearing. So in a way reaching to a state of deepest loneliness is a sure sign that great work behind me has been a success and the heart is ready to seek fulfilment, completeness again.

The state of loneliness that I am feeling is not a lack of human interaction or social contact really. The number of family connections: first and foremost my son 💕 , then my dear soon 10 year old puppy, a relationship with my mother that has elevated to never before level mainly because of this break-down, really close friends with meaningful relationships, other friends, good colleagues, social events and big circle of acquaintances, also dating and meeting new people... these are all present in my life.

The loneliness that I am missing has a home in deeper levels than everyday life. I have an abstract about that loneliness. This loneliness comes from the lack of connection at the very core level of being human. Lack of connection with someone who could multiple 1000...x all of the positives and reduce 1000...x times the hardships. Lack of synchronisation, - without + or vice versa.

I believe that this feeling I am trying to describe in a blunt way but is actually indescribable lays deeper in the dimensions where a lot of people have chosen not to live their lives or they are simply unaware of. That makes experiencing connection with someone on that level really rare. Also disappointment and frustration really regular because giving up is not an option.

Whereas I have totally cured the perfectionist in me that was a trial of mine while still discovering life on higher-social levels then I know that there is no settling in the matter of finding this one person, a woman who would be the right match. I also acknowledge that there is no one soulmate, there are plenty, simply the way I am as a person makes finding her in a fast-paced World respectfully and sustainably a mission of impossible.

I have found many tools that are able to mask this rock-bottom feeling and also to bring relief to cope with it on daily basis. Learned through gratitude and mindfulness to still enjoy living every day in a meaningful way, but I can not get rid of the big hole in the heart and I know it not to be possible to get rid of.

I am really tired of holding on to the hope of a miracle, but hope is the only thing that remains for me.

It is always darkest before the dawn and hereby I will publicly send out my request for the entity, Universe, god - however someone would desire to call the ultimate connectedness of energy to give me that someone.

Someone to resonate, to understand and who would take me in with both the goods-and-bads and  someone with a shoulder to press my head on. Not because I would necessarily need strength or supportive structure, there is too much of strength in me already. Simply need that shoulder and kind eyes desiring for what boils in me and what I can offer because of the combination to make this partial equation whole, the other side of my meaningfully lived life.

Even better is that I could do the same for her.

30 aastat võite keset kaost ja läbi paksu metsa ... paksu metsa?!

Selle asemel, et kirjutada oma viimasest eluaastast on juubeli puhul sobilik võta laiem fookus: 20-30. Võtta laiem fookus aga koonerdada sõnadega ja rääkida ainult kõige suurematest take-awaydest.

Kui mul oleks piiratud arv sõnu, ala nagu Twitteris, siis kõige suurem õnnestumine viimase 10 aasta jooksul on olnud see, et mind on saatnud pidev soov lõpetada kannatus ja segadus. Valmisolek võtta vastutus iseenda mõtete-sõnade-tegude eest. Olla oma elu peategelane, kangelane mitte ohver ja jõuda välja elu põhitõdedeni tundes sealjuures ära minuks olemise põhiväärtused ja jäädes nendele kindlaks.

Tean, mis on minu elu 3 kõige tähtsamat asja ja 5 kõige kallimat inimest- minu tõeline perekond. Olen vabanenud nii paljust sellest mis raamistab inimeste elusid ja teinud läbi eneseotsingu suuri samme universaalse tõe suunas. Eks universaalne tõde on väga libe termin mida kasutada, aga siiski mulle tundub, et kui erinevad inimesed on avatud meelega piisavalt palju pühendumist ja aega sisse pannud jõuavad nad väga tihti samadele järeldustele.

Seda saan ma õelda olles ehitanud suurema osa viimasest kümnest aastast üles varemeid selles mis nendest kolmest kõige tähtsamast asjast on minule kõige olulisem. Olen tajunud juba teisme east, et minu esialgu päästik aga hiljem elu õppetund on silmitsi seismine ebaõiglusega. Sellega, et sa saad kõik mis sa tahad, aga sa ei saa seda mida sa tahad kõige rohkem. Pidanud läbi kõige valusamate ja pimedamate teekondade nii argises kui sügavamas seesmises Maailmas õppima seda, et aeg-ajalt ei piisa parimast tahtmisest ja suurimast jõupingutusest ning andestama õppimine läbi suurima kaotusetunde ja valu annab rahu aga ei vabasta kunagi päriselt. Midagi jääb.

Ma olen läbi kasvanud nn massitarbe religioonist ja usun siiralt, et me kõik oleme üks. Kui sa saad lapse sa koged seda kuidas sündides temas on esil see valgus mis meid kõiki ühendab. Sa saad aru, et temaga tuleb väga hoolivalt ümber käia, et raamistada võimalikult vähe selle hetkeni kuni ta on võimeline ise oma elu peremeheks saama ja need raamid, mis Maailm sinna on loonud purustama ja alustama oma teekonda tagasi selle valguse suunas.

Samas kui sa jõuad selle arusaamiseni, siis vähemalt minul on kohale jõudnud ka see, et kuigi pidev areng on see mis annab elule mõtte, siis surmahirmu kaotab mõistmine, et me oleme kõik siin saamas lihtsalt elamise kogemust. Elu oma paratamatustega tabab meid kõiki, tihti oleme me ise süüdi. Süüdi selles mis on hästi ja süüdi selles mis on halvasti läinud. Tihti ei ole me ise süüdi, kuid see kuidas ja kas me püsti tõuseme määrab millist elu me elame. Kuna me kõik oleme algselt üks siis kõige halvem asi mis me saame teha on hukkamõistmine ja millessegi püsivalt kinni jäämine. See sööb ainult iseennast, sest oleme ise osa kõiksusest.

Selle ideaali tajumises ja nö sisemise rahu omanikuks saamise juures on siiski filter. Inimeseks (loomaks) olemise filter. Ma olen viimasel aastal uurinud selle kohta, kuidas inimese mälu töötab ja kuidas inimene paneb kokku emotsioonid. Need 2 teemat on oluliselt aidanud täiustada oma arusaamist inimese psühholoogilisest anatoomiast ja leida uusi teid harjumuspärastele reaktsioonidele. Vähendada sildistamist ja kitsaid kategooriaid ja nimetusi oma elus.

Üks väga suur vabastus minu jaoks on olnud iseeneses pimedama poole aktsepteerimine, talle loa ja vabaduse andmine. See võtab arvesse universaalseid põhimõtteid ja enda väärtusi, aga kui anda õigus eksisteermiseks enda tumedamale poolele, siis see toob vabaduse igapäevases võtmes ja inimesed kes pühendavad oma elu oma instinktide vältimisele ja tumedama poole maha surumisele ei saavuta minu seisukoha järgselt oma potentsiaali ega koge elu täiel rinnal, ei saavuta rahu iseendaga. Peeglisse vaadates.

Ma olen ülimalt tänulik selle eest, mis elu on mulle pakkunud 10 aasta jooksul, mil on toimunud transformatsioon vihasest, haavunud, segaduses noorest poisist meheks kes on hea isa, siiras armastaja, hea sõber neile kelles tunneb ära oma inimesed ja mitmes mõttes eesmineja ja juht.

Üle kõige olen tänulik iga hetke eest mille ma saan veeta Maikiga ja selle eest kuidas ma saan kujundada tema elu ja suunata enda poolt ära tuntud tarkuse suunas.

Ma olen väga tänulik Välgu eest. See pehme kallis koer on minuga läbi teinud 9,5 aastat sellest karusellist. Võib tunduda triviaalne- lemmikoom, kuid kui sa oled omadega emotsioonides mis on sügavamad kui igasugune valu ja viha, lihtsalt pilkane tühjus ja pimedus siis see, et sa ei ole päris üksi aga sinuga on truu kaaslane teeb imesid. Igapäevasest kogusest puhtast rõõmust ei maksa rääkidagi.

Aitäh väärivad ka tõelised sõbrad. Need kelle sõpruse osas ajahammas peab vastu sest teemad mida omavahel rääkida ei keerle vaid autoliisingu ja ühiskondlike ootuste ja nende täitmise teemadel. Need kellega vestlused toimuvad sügavamatel teemadel, mis on juhitud soovist olla üksteise jaoks olemas ja käia koos inimeseks olemise rada.

Tegelikkuses on nii, et sõnadesse võiks panna nii palju. Siiski see mis ennekõike väärib tähelepanu on  see, et teada saamine iseendast ja selleks, mida tähendab olla inimene on üks tõeliselt vinge lugu. Minu madalad ja minu kõrged on elus olnud päris kontrastsed, aga hei, seda kirjutades tuleb arvesse võtta, et kõik on alati suhteline. Kui teha ära nii liitmise kui lahutamise tehted ei ole mul endal mitte mingit kahtlust, et see kus ma 30 aastaseks 1 minut tagasi saanuna olen on sellisel kõrgusel seisund kuhu väga paljud erinevate asjaolude tõttu ei jõua oma elus välja ning see vabadus ja heaolu milles oma elu saan iga päev ja iga hetk veeta on võrreldamatult head ja panevad ainult huviga ootama seda mida tulevik toob.

Olen kindel, et kui süda on lahti ja oled aus ja hea siis täpselt seda saad Maailmalt ka vastu.

Palju õnne ja teretulemast vanaduspõlv. :D

Lämbumine

Läksin õue jooksma sest tundsin, et keha piirjooned ei kannata seda survet enam välja mis mu seest tuleb. Sisuliselt terve 5 km ringi keha vabanes pingetest konstantse pisaratejoana, mis pole ilmselt sama ilus vaatamisväärsus nagu Keila ja Jägala juga neil päevil aga mis siiski päädis jäätunud vuntsidega ja tekitas tunde, et tahaks midagi enda seest välja kirjutada.

Julgen arvata, et olen täna tugevam, karastunum kui ma uskusin, et ma eales suudaksin olla. Tunnen et olen jõudnud täieliku vabanemiseni, elus olemine ei ole koormav ja ise vähemalt tunnen, et olen aru saanud kes ma olen, mis ma soovin elult saada ning reaalselt saan ka selle järgi talitada.

Seda halvavam on tunda enda sees jõuetust.

Füüsiliselt on hea näitlikustada, et inimese võimetel on piirid... Ma pean ennast ka üle keskmise tugevaks inimeseks füüsiliselt, kuid ma ei arva, et jaksaksin üksi tõsta veoauto ühest kohast teise. Aina enam leian end kahjuks aga mõttelt, et huvitav kus jookseb sarnane piir inimese jaoks seal kus ta enam ei ole suuteline ära taluma valu, pettumust, igatsust? Annan endale aru, et see on individuaalne ning tegelikult ei sõltu ainult sellest mis kaasa on antud, aga lisaks ka sellest mis oskused on omandatud ja kui palju treenitud...
Ma arvan, et ma olen oskused omandanud ja palju treeninud aga tunne on et ei tea kui palju veel jaksan, sest koormat tuleb koguaeg juurde. On päevi mil oled põlvili, on päev mil korraks tunned et jaksad päris hästi ja on neid kus tunned, et siin see teekond lõppeb.

Ma olen igati päri sellega, et inimestena oleme me siin Maailmas selleks, et midagi õppida. Tean praeguseks juba üsna kindlalt, et mina olen siia tulnud õppima seda kuidas taluda ja saada hakkama ebaõiglusega. See on minu suurim väljakutse väikesest peale ning elu on taas ja taas armutu selle koha pealt.

Samal ajal on elus duaalsus veel üks kindel jõud. Tunnen ise, et olen teinud läbi lõputult pika teekonna, et jõuda sisemise rahuni, kindluseni, selge mina pildini, inimeseks olemise kogemuse mõistmiseni. Tean mis on minu jaoks õige ja õiglane. Tean ka kuidas ma tahaksin, et asjad läheks ja olen see kes on alati olnud suuteline tegema rohkem kui keegi teine, et oma eesmärke saavutada. Tunnen, et sellest rahust on minu järgmine õppimise samm see, et leppida et minu jaoks võibki lõpplahendus olla halb. Leppida elu paratamatusega. Lõdvestuda valusse. Samal ajal aktsepteerida sisemist võitlejat, mis on minu teejuht ja moraalne kompass olnud pikalt ning teadvustada endale, et tähtis ei ole see kas võidan mina või võidab ebaõiglus, tähtis on see, et ma võitlen igal juhul nii kaua kui mul selleks võimalust on. Michael Jordan on ütelnud, et ainus võimalus kaotada on alla andes, sest lõpuks on alati kõik hästi. Kui pole hästi pole veel lõpp. Ma ei tea kas tal on õigus või mitte, aga see on üks neid tsitaate mis on kõvasti kõvasti jaksu andnud. Avastamine, kui kaugele ma suudan minna jäädes kindlaks iseendale, oma põhimõtetele, väärtustele, tahtes kõigile parimat ja uskudes sellesse et inimesed on ilusad ja head  on väljakutse millega ma tunnen, et tuleb leppida.

Ainus lootus on, et see väljakutse ei suuda mind lämmatada.

Piltlikult õeldes tunnen end liiga tihti olukorras, kus oled justkui sohu vajunud, nii et suu ja nina on juba muda täis ning sa tead, et sul on elada nii kaua kui suudad hinge kinni hoida, aga ikka elab lootus et kohe tuleb keegi kes su välja sirutatud kätest haarab ning su välja tõmbab.

Seesmine keeris teemadel mida ma avada ei soovi on mu sees käinud pikka aega ja kasvavas tempos. Mõtlen tihti, et jube hea oleks mõni mõte avaldada, et neid sensatsioone paremini mõista aga siis ratsionaalne mõistus või small me maandab selle ära. Hea, et aeg ajalt ma endast jagu ei saa ja otsustan end välja kallata sest need kogemused on pakkunud suurt vabastust ja tuge.

Põhjus miks blogi on endiselt minu jaoks escape juba teismeliseeast saati on vist ette määratud üksildus ja see, et ei tunne sellist inimest kellega saaks samal lainepikkusel jagada ning kogeda vabastust.

Üksildus on üks teema mis väärib kunagi tulevikus omaette postitust, kuid kuigi mu ümber on väga palju häid inimesi siis enamus rollides olen terve elu mina see kellelt eeldatakse tugevust, juhtimist, kannatamise aktsepteerimist. Valu sellest, et mul pole kõrval inimest, kes tahaks mind toetada, kes aktsepteeriks mind sellisena nagu olen ja kelle osas tunneks sama on täiesti talumatu.

Tean, et õeldakse, et enne koitu on kõige pimedam aeg seega loodan siiralt, et koidik on lähedal ja jõuab enne kui hingeõhk otsa saab. Lämmatav tühjus ja suur pimedus, mis on läbi kõige sügavamatest negatiivsematest emotsioonidest ja mida on kogenud ainult need inimesed kes on oma elus tõeliselt sügaval ära käinud peab olema millegi jaoks hea ning aeg on küps selleks, et aktsepteerida oma sisemist võitlejat ja lasta ta esile.