Lämbumine

Läksin õue jooksma sest tundsin, et keha piirjooned ei kannata seda survet enam välja mis mu seest tuleb. Sisuliselt terve 5 km ringi keha vabanes pingetest konstantse pisaratejoana, mis pole ilmselt sama ilus vaatamisväärsus nagu Keila ja Jägala juga neil päevil aga mis siiski päädis jäätunud vuntsidega ja tekitas tunde, et tahaks midagi enda seest välja kirjutada.

Julgen arvata, et olen täna tugevam, karastunum kui ma uskusin, et ma eales suudaksin olla. Tunnen et olen jõudnud täieliku vabanemiseni, elus olemine ei ole koormav ja ise vähemalt tunnen, et olen aru saanud kes ma olen, mis ma soovin elult saada ning reaalselt saan ka selle järgi talitada.

Seda halvavam on tunda enda sees jõuetust.

Füüsiliselt on hea näitlikustada, et inimese võimetel on piirid... Ma pean ennast ka üle keskmise tugevaks inimeseks füüsiliselt, kuid ma ei arva, et jaksaksin üksi tõsta veoauto ühest kohast teise. Aina enam leian end kahjuks aga mõttelt, et huvitav kus jookseb sarnane piir inimese jaoks seal kus ta enam ei ole suuteline ära taluma valu, pettumust, igatsust? Annan endale aru, et see on individuaalne ning tegelikult ei sõltu ainult sellest mis kaasa on antud, aga lisaks ka sellest mis oskused on omandatud ja kui palju treenitud...
Ma arvan, et ma olen oskused omandanud ja palju treeninud aga tunne on et ei tea kui palju veel jaksan, sest koormat tuleb koguaeg juurde. On päevi mil oled põlvili, on päev mil korraks tunned et jaksad päris hästi ja on neid kus tunned, et siin see teekond lõppeb.

Ma olen igati päri sellega, et inimestena oleme me siin Maailmas selleks, et midagi õppida. Tean praeguseks juba üsna kindlalt, et mina olen siia tulnud õppima seda kuidas taluda ja saada hakkama ebaõiglusega. See on minu suurim väljakutse väikesest peale ning elu on taas ja taas armutu selle koha pealt.

Samal ajal on elus duaalsus veel üks kindel jõud. Tunnen ise, et olen teinud läbi lõputult pika teekonna, et jõuda sisemise rahuni, kindluseni, selge mina pildini, inimeseks olemise kogemuse mõistmiseni. Tean mis on minu jaoks õige ja õiglane. Tean ka kuidas ma tahaksin, et asjad läheks ja olen see kes on alati olnud suuteline tegema rohkem kui keegi teine, et oma eesmärke saavutada. Tunnen, et sellest rahust on minu järgmine õppimise samm see, et leppida et minu jaoks võibki lõpplahendus olla halb. Leppida elu paratamatusega. Lõdvestuda valusse. Samal ajal aktsepteerida sisemist võitlejat, mis on minu teejuht ja moraalne kompass olnud pikalt ning teadvustada endale, et tähtis ei ole see kas võidan mina või võidab ebaõiglus, tähtis on see, et ma võitlen igal juhul nii kaua kui mul selleks võimalust on. Michael Jordan on ütelnud, et ainus võimalus kaotada on alla andes, sest lõpuks on alati kõik hästi. Kui pole hästi pole veel lõpp. Ma ei tea kas tal on õigus või mitte, aga see on üks neid tsitaate mis on kõvasti kõvasti jaksu andnud. Avastamine, kui kaugele ma suudan minna jäädes kindlaks iseendale, oma põhimõtetele, väärtustele, tahtes kõigile parimat ja uskudes sellesse et inimesed on ilusad ja head  on väljakutse millega ma tunnen, et tuleb leppida.

Ainus lootus on, et see väljakutse ei suuda mind lämmatada.

Piltlikult õeldes tunnen end liiga tihti olukorras, kus oled justkui sohu vajunud, nii et suu ja nina on juba muda täis ning sa tead, et sul on elada nii kaua kui suudad hinge kinni hoida, aga ikka elab lootus et kohe tuleb keegi kes su välja sirutatud kätest haarab ning su välja tõmbab.

Seesmine keeris teemadel mida ma avada ei soovi on mu sees käinud pikka aega ja kasvavas tempos. Mõtlen tihti, et jube hea oleks mõni mõte avaldada, et neid sensatsioone paremini mõista aga siis ratsionaalne mõistus või small me maandab selle ära. Hea, et aeg ajalt ma endast jagu ei saa ja otsustan end välja kallata sest need kogemused on pakkunud suurt vabastust ja tuge.

Põhjus miks blogi on endiselt minu jaoks escape juba teismeliseeast saati on vist ette määratud üksildus ja see, et ei tunne sellist inimest kellega saaks samal lainepikkusel jagada ning kogeda vabastust.

Üksildus on üks teema mis väärib kunagi tulevikus omaette postitust, kuid kuigi mu ümber on väga palju häid inimesi siis enamus rollides olen terve elu mina see kellelt eeldatakse tugevust, juhtimist, kannatamise aktsepteerimist. Valu sellest, et mul pole kõrval inimest, kes tahaks mind toetada, kes aktsepteeriks mind sellisena nagu olen ja kelle osas tunneks sama on täiesti talumatu.

Tean, et õeldakse, et enne koitu on kõige pimedam aeg seega loodan siiralt, et koidik on lähedal ja jõuab enne kui hingeõhk otsa saab. Lämmatav tühjus ja suur pimedus, mis on läbi kõige sügavamatest negatiivsematest emotsioonidest ja mida on kogenud ainult need inimesed kes on oma elus tõeliselt sügaval ära käinud peab olema millegi jaoks hea ning aeg on küps selleks, et aktsepteerida oma sisemist võitlejat ja lasta ta esile.