Ma ei oskagi sellest raamatust kokkuvõtet kirjutada. Mitte ühtki sõna... Aga kõik kes te arvate, et mina võiks teist hoolida, lugege palun läbi see raamat. Ma arvan, et see annab nii mõndagi juurde... ma alguses üritasin midagi sellest raamatust kirjutada, mis mind mõtlema pani a lõpuks sain aru, et pea iga lehekülg vääriks siis välja kirjutamist.
Mõistusest ei tohi teha elu regulaatorit, mõõduriista või filtrit. Mõistus peab alluma endast suuremale. Taip on teener mitte isand.
Kohates paradoksaalset tõde põrkub mõistus oma piiride vastu.
Alandlik inimene kuulab rohkem kui räägib. Seetõttu õpib ta ka uhke inimesega võrreldes rohkem.
Inimene on tõeline ja tõene siis, kui ta nõrkus välja paistab. Alandlikkus on tugevus, mis ei eita nõrkust.
Väliskesta ehitamisega on tegemist ka siis, kui mulje, mille inimene endast jätab, muutub talle tähtsamaks kui see, milline ta tegelikult on.
Välise kesta ideaalseks ja inimese ühiskonna mõistes tugevaks muutumisel, saab inimene tänapäeva ühiskonnas loa olemas olla. Tasuks selle eest üksindus, sest seal kus puudub tõde ei saa olla inimlikku lähedust.
Armastus ei kohku tagasi nõrkuse ees vaid jätab sellele ruumi.
Mida vähem on inimene tuttav oma nõrkusega, seda suurem tarvidus on tal seda teiste juures hukka mõista.
Mida suurem on haritus seda paremini inimene teab, kui vähe ta teab. Tõeline haritus muudab seega alandlikuks.
Armastuse puudumist võib tajuda alles siis, kui oled seda natukenegi tunda saanud.
Inimene hakkab muutuma siis, kui mitte muutumine osutub liiga valusaks.
Kui otsid tuvalisust – ela ohtlikult. Elu tuleb elada mitte kontrolli all hoida. Elu kontrolli all hoidmine tähendab sellest eemaldumist.
… Ma lõpetasin selle raamatu tsiteerimise siinkohal (umbes 1/3 loetud), sest mulle tundub, et selle raamatu mõtet pole üldse võimalik edasi anda mingite lõikude abil. Selle peab tervikuna läbi lugema ja leidma midagi enda jaoks. Mina igatahes olen mõistnud, et need asjad mida siin oluliseks peetakse on minus olemas ja on mõneski mõttes minu nö. Eduks paljudes asjades, milles mul hästi läheb. Samas on väga palju arenguruumi. Sain ka palju kinnistavat… Nt. Minu terav küsimus Armastusest on raamatus vägagi huvitavalt välja toodud ja kui järgi mõelda siis minu mõtetes on ka umbes sama arusaam nii armastusest, kui ka paljudest teistest olulistest asjadest nagu raamatu autoril. Lihtsalt raske on sellistele asjadele kuidagi nii “down to earth” meetodil mõelda, et neid lahti mõtestada ja enda jaoks lihtsaks teha. Hea, et keegi tark inimene on sellise raamatuga maha saanud.
Mul tekkis selle raamatu lugemisega ilge kihk oma emale väga tänulik olla, sest see raamat pani tundma, et tema roll selles milline ma praegu olen on kõige suurem üldse, suurem kui mu enda oma. Kõik mu nõrkused ja halvad küljed olen ma elutee pealt ise külge korjanud- oma rumalusest,- aga kui ma loen seda raamatut siis see, mida siin oluliseks peetakse, siis ma tunnen, et nii mitmedki asjad on mul kaasa antud just ema nn. Rinnapiima ja hoolitsuse, armastuse ja õige kasvatamisega.
Raamatu alguses õeldakse, et see on raamat mida tuleb aeglaselt lugeda… Ma lugesingi seda mingi igat lõiku 2 korda läbi, aga kuna see kogu jutt on seoses ja nii huvitav siisväga aegalselt seda ikka pole võimalik lugeda. See on pigem raamat, mida tuleb lugeda mõttega ja raamat, mille sa võtad ka pärast läbi lugemist ikka vahel kätte ja loed mõne peatüki uuesti.
Kui kõik inimesed oleksid seda raamatut lugenud ja jagaks kasvõi osasid selle seisukohti. No oleks alles mõnus sellises ühiskonnas elada. Kuna aga ühiskonda on raske lugema panna, võiks ju alustada ehk mõnest lähemal olevast inimsest. Ehk toob positiivset arengut ka omavahelisesse suhtlusesse. :) Üks asi on paha ainult. Kui seda raamatut üritada vahel justkui välja elada endast, võib tekkida kerge kriitikameel olukordade ja inimeste suhtes, ent sellest saab üle.
