Pühendatud Karitile!

Minu tibule!

"Loota tähendab riskida pettumisega. Ent riskima peab, sest elu suurim risk on mitte millegagi riskida. Kes millegagi ei riski ei tee midagi, ei näe midagi, tal ei ole midagi ja ta ise ei ole midagi. Ta on võimetu õppima, tundma, muutuma, kasvama, armastama ja elama."



Igal juhul olen mina nüüd tallinlane ja sina tartlane, vähemalt mingiks ajaks.
Tean, et peame vastu, kuigi raskusi saab olema. Hoia sina mind ka oma südame süles nagu mina sindki. :)


Sinu musi.

Raamatu kokkuvõte: "Richard Branson, losing my virginity, the autobiography"

Nr. 1 rahvusvaheline bestseller ja vägevate ajakirjandusväljaannete, kriitikute kiitvad kommentaarid. Uhke baas, millelt hakata raamatut lugema. Loomulikult kõrgendatud ootustega. Raamat ise ei valmistanud minu rõõmuks pettumust, kuigi pisut imelik oli lugeda 550 leheküljelist autobiograafiat, oleks ehk võinud sada lehekülge õhem olla. Raamat põhineb tema enda "mustadel päevaraamatutel." Täiesti uskumatult detailne, paljastav ning endast mitte lahti lasta tahtev raamat. Eelnevalt nii palju kui Rickyst kuulnud olen, on ta tundunud värvikirev mees, aga et nii suure koloriidiga tegelane, ei oleks uskunudki. Usun, et ta võiks vabalt kaasa räppida Chalice`i sõnu:"maakera ongi mu padrun," tundmata valehäbi lausumaks nii suuri sõnu.

Ma ei oskagi nagu rääkida tema suurtest rahalistest võitudest, kuigi need on hämmastavad. Oma esimese firma Virgin Musicu, millest kõik sai alguse, müüs ta olude sunnil maha Miljardi naelsterlingiga. Sellist summat annab alahinnata ning see kostab nii mõndagi tema äriliste saavutuste kohalt. Aga tema eraelus saavutatu on see, mis hämmastab. Mõned näited ehk: Ta maandus õhupalliga üle atlandi lennates öösel ihuüksi keset atlandi ookeanit ja oli sunnitud ootama päästjaid. Talle pakuti uudse lennumasina panti, ta testis seda, lendas sellega, ning hädavaevu jäi ellu. Pärast teda lendas lennukiga ka selle lennumasina väljatöötaja ning suri koheselt. Kord tormisel merel Neitsi saarte lähedal puhates arvas ta oma naisega, et kaluripaat milles nad olid ei ela tekkinud tormi üle, ujusid tormi kiuste 2 miili rannale. See kaluripaat uppus ja kõik seal olnud 5 inimest (kellega nad enne koos olid) uppusid. Kord sõitis ta taksoga, imelikul kombel palus taksojuht teda oma kodust läbi, et teda oma emale tutvustada ja andis oma lindi kuulamiseks. Selle asemel, et keelduda kuna ta oli koosolekule hilinemas, ta nõustus. Hiljem kuulas ta seda kassetti ning seal kõlas "in the air tonight." Tänapäeval tunneme me, Virgini leival olevat taksojuhti kõik. See oli Phil Collins. Neid lugusid siit ramatust väljakistuna võikski jääda jutustama, kuid sellel pole mõtet, kel tekkis huvi, lugege. Mina kindlasti soovitan, 8/10st oleks mu hinnang. Hinnet toob alla minu jaoks liigne paksus, mis muutis psühholoogiliselt raamatu keskosa lugemise pisut raskeks.



Nagu kombeks viimasel ajal saanud, on ka seekord autori autogramm raamatu esilehel. Sedapuhku pühendatud mu vennale, kes raamatu Amazonist tellinud.

meedia no. 2

"God Grant Me The Serenity To Accept The Things I Cannot Change, The Courage To Change the Things I Can And The Wisdom To Know The Difference" raske

lihtsalt ilus meessoole vaadata :)

hakkan seda raamatut lugema just, suht huvitavalt tehtud pilt peaks mainima :P

meeldiv lugu ja ilmekas video ;)

ja me mõtlesime, et meie poliitikud ei hiilga :/

me kõik kasutame orkutit eks, mind see leht küll pigem kurvastab, kuid et teisel seal tuju heaks teha või päike pilve tagant välja tuua :(

Ma ei mõista, mida nad uhkustavad, et mobladega tehtud. Kas siis prof. kaameratega poleks parem? :O

arvatavasti see uus plaat tuleb hea ;p

no ei saa üle ja ümber :D hea video on

USA koondise stiilinäide Fiba americalt. ...

Maailma parimad asjad on meile tasuta! vol. 2

Tegelikult tahtsin ka viimast postitust kirjutades rääkida, miks ma nii arvan, kuid nüüd on pisut rohkem aega. Viimased päevad on nimelt väga kiired olnud. Eestimaa on üsna tahtmatult ja mitte plaanitult nr. kaheksaks sõidetud :P



Ühesõnaga, miks see teada tuntud fakt mu pähe tõusis. Peale õdusat õhtut Tartus, läksime Karitiga tema maja juurde. Saatsin ta koju. Äkki kuulsime vaarikate vahelt tasast kõrbistamist. Lähemal uurimisel selgus, et meie krõbistaja oli väike armas siil. Me hakkasime juhusest kinni ja tõime talle piima. Siis koju rattaga pedaalides ma sain aru, et see tegi mind kuidagi rõõmsaks. Viimase aasta jooksul olen õppinud hindama kõike, mis elab ja hingab. Selle asemel, et kärbest paaniliselt ja frustreerunult seirata ja hävitada püüdae ma teen akna lahti ja keeran tuled maha, ning lasen tal eluga lahkuda. Üldiselt on siit üleskutse, mitte aint, et hoida mutukaid putukaid, vaid proovida rohkem nautida elus asju, mitte materiaalseid asju, vaid vastupidi lihtsaid asju ehk juhtumeid elust enesest. Juhtumeid, mida me tähelepänu pööramata ei märkakski.



Veel oli selle nö. ringreisi ajal Kariti ema sünnipäev. Tal on kombeks korraldada stiilipidu, sedapuhku mustlased. Ma just ei hiilga oma kostüümivalikuga vist :D

Eile... Käisime Peipsi ääres, külastasime tuttavaid. Igatahes oli meid kutsutud Kasepää külla, meie muidugi ei teadnud, et Peipsu ääres on 2 Kasepää küla ning põrutasime valesse. See aga oli suhteliselt uskumatu elamuse pakkunud küla. Terve küla, kõik müüvad sibulaid! Lisaks on tunne nagu oleksid tagasi jõudnud vene aega. Kõik elanikud tundusid venelased, autot veneaegsed, majad samuti. Imelisi kohti on meie tillukesel Eestimaal ikka! Tuttavate juures sai aga osaks huvitav kogemus, suitsusaun, kes ei ole proovinud, saab minult soojad soovitused. Suitsusauna leil on teistmoodi. Ta on teistmoodi nii, et ta tungib su sisse, jahtud maha tükk aega kauem, kui tavalisest soomesaunast tulles.

Hilisõhtul sõitsime tagasi Mustvee-Jõgeva-Põltsamaa-Vilajndi kaudu Võistesse. Hiline sõit ja korjused tee ääres viisid mõtted tahtmatult metsloomadele. Ning õnnetus oli ka üsna lähedal tulema. Pimedas, äkki ei kuskilt hüppas teele üks vast paarisaja kilone täis elujõus metssiga, ehtne kult. Sellest mõttes, et thank god, ta jõudsid nii pool meetrit meie eest läbi hüpata!

Ma ise tunnen, et mu kirjutised on kui nõrgad päevakirjeldused, proovin edaspidi kirjutada siia mõistlikumal ajal, siis ehk tuleb ka pisut akadeemilisemat või isiklikumat mõttelaadi väljendust pakkuvam postitus välja.

Aga seekord siiski nõnda. Und head parimat, mu sõbrad!

Parimad asjad siin maailmas on meile tasuta!

Ära kurvasta selle üle, et koosoldud aeg on läbi. Ole õnnelik selle üle, et see on olnud!


Õnne ootamine, on samuti õnn!

Kõigile, kes praegu midagi ootavad, kedagi igatsevad!

15 august!

Ma olen Võistes, minu suvila või suvekodu või midagi. Me paneme siia õuele 2 sellist kämping tüüpi maja püsti ja täna tegime siis postipuuriga augud ja panime isaga postid sisse. Sinna sisse läheb segu, millele siis maja ehitatakse. Asi ise pani mind mõtlema sellele, et kuidas vanasti inimesed viicisid ehitada. Kui juba tänapäevaseid tehnoloogilisi võtteid kasutades viskab see nii kiiresti kopa ette...

umbes 5000 ja peale aastat tagasi otsustasid inimesed ehitada midagi sellist: :P



Ma ütlen ausalt ma olen oma väiksest töötegemisestki juba vaimselt ja füüsiliselt sodi, et palju respekti kõikidele kes praegugi rügavad kuskil! ! !

Mh, teate kui hea on kui istud õhtul maha ja vaatan spordiuudiseid ETV-st ning kui suur on siis pettumus kui korvpalli kohta ei ole ühtegi uudist (N) :D

Sügis tulnud, sõbrad läinud!

Martin, Karol ja Madleen läksid/lähevad kõik ära. Vastavalt Taani, Rootsi ja Austriasse. Kõige rohkem on muidugi kahju Karolist, kes kolibki sinna isa juurde.
Nüüd ma vb tean, mis tunne võis olla mu sõpradel kui ma Tartusse eelmine aasta tulin. Aga kõik lähevad ära just eesmärgiga areneda, siis Ma tean, et varsti me jälle lähme martiniga rattaga sõitma nagu siis kui olime 4-5 aastased jõmpsikad ja Karoliga kossu ja madleeniga niisama räägime juttu. Siis aga juba hoopis arenenumate ja parematena :D Nii et kõike head ja paremat!