Võib tunduda justkui pealkiri, et miski nagu teeb ärevaks või pisut häirib. Kinnitan, et olukord on palju hullem! Okas on olnud hinge kriipimas juba nii kaua, et konstantne valu on muutnud tuimaks. Ma olen tuim talumaks seda tunnet, mis oli enne, kui okas hinge tekkis. Ei mäleta, kuidas on olla terviklik.
Tunne on tuim ja tühine, kõik kelleks ma olen saanud
on koost kukkunud.
Olemus ja tunded on purunenud kildudeks,
kuid ainult nende tervikuna on elul mõte.
Õrnad tuhmunud mälestused endisest õnnest on elu haiguse poolt lõhki kistud.
Raamatu lugemine teeb haiget, kui lugedes sa tunned, et selles on kõik maise elu kohta loogiliselt õeldud ning see raamat räägib sellest, et ainus asi mis teeb elu elamisväärseks ongi armastus ja selle vastu saamine. Teeb haiget elu ime puudumine.
Ma oskaks seda tunnet isegi defineerida:Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli,
aga mul ei oleks armastust,
siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.
Ja kui mul oleks prohvetianne
ja ma teaksin kõiki saladusi
ja ma tunnetaksin kõike
ja kui mul oleks kogu usk,
nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta,
aga mul ei oleks armastust,
siis poleks minust ühtigi.
Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin
ja kui ma oma ihu annaksin põletada,
aga mul ei oleks armastust,
siis ma ei saavutaks midagi.
Armastus on pika meelega,
armastus hellitab,
ta ei ole kade,
armastus ei kelgi ega hoople,
ta ei käitu näotult,
ta ei otsi omakasu,
ta ei ärritu.
Ta ei jäta meelde paha,
tal ei ole rõõmu ülekohtust,
aga ta rõõmustab tõe üle.
Ta lepib kõigega,
ta usub kõike,
ta loodab kõike,
ta talub kõike.
Armastus ei hääbu kunagi.
Olgu ennustused - need kõrvaldatakse,
olgu keeled - need vaibuvad,
olgu tunnetus - see lõpeb ära.
Sest poolikult me tunnetame
ja poolikult me ennustame,
aga kui tuleb täielik,
siis kõrvaldatakse poolik.
Kui ma olin väeti laps,
siis ma rääkisin nagu väeti laps,
mõtlesin nagu väeti laps,
arutlesin nagu väeti laps.
Aga kui ma sain meheks,
jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed.
Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist,
siis aga palgest palgesse.
Praegu ma tunnetan poolikult,
siis aga tunnetan täiesti,
nagu minagi olen täiesti tunnetatud.
isegi ingliskeeles kõlab see võimsalt:
Love is patient, love is kind.
It does not envy, it does not boast, it is not proud.
It is not rude, it is not self-seeking.
It is not easily angered, it keeps no record of wrongs.
Love does not delight in evil, but rejoices with the truth.
It always protects, always trusts, always hopes, always perseveres.
Love never fails.
I Corinthians 13:4-8
Mul on isegi kogemusi, et ma oskan seda ellu viia.Fakt on aga see, et mul pole seda, armastust. Mul on selline tunne, et see on elu põletavaim küsimus ja kui ma tahan jõuda ükskord ka tõelise rahuloluni, mitte piirduda vaid välise rahulolu ja hiilgusega on see peamine eesmärk. Kõige tobedam on see, et sellega ei tohi kiirustada. See peab loomulikult tulema, aga aega ei anta meist ühelegi juurde . :/
Mõni aeg tagasi kohtusin juhuslikult ühe sõbrannaga, kes samal õhtul mulle ütles:”sa meeldid mulle ikka veel väga, sest kui ma sind nägin, siis oli näha, et sa oled tõeliselt õnnelik. See kiirgab sinust välja.” Kui valesti ta küll nägi. Äkki oma tugeva ja näiliselt eduka valise kihiga ma tundungi õnnelik. Tegelikkuses elan läbi igat emotsiooni ja kaotan iga päev aega. Aega, elamata täisväärtuslikku elu.
Aga ometi, et Armastuse kõrval, mis on suurim, on veel ka usk ja lootus. Need on mõlemad selles sangviinilises poisis (loe:minus) olemas ja annavad jõudu ja soovi jätkata... missiis et surub. Tuleb vastu suruda!
Lõpp agooniale, palun.
