Tunnen praegu, meenutades, kuidas mu väikene süda oli tühi kui Sind veel polnud kohanud. See piin ei olnud kerge. Olin kui rändaja, kel puudub sihtmärk. Püüdsin leida selles peata olekus midagi, mis asendaks tühjust.
Tihti püüdsin „musta auku” täita muude inimeste, teistega, kuid nemad ei olnud nagu Sina! Teised ei andnud minule kui rändurile sihti. Nemad rikastasid vaid hetkeliselt mu teekonda olles mulle kaaslasteks, kuni läksime taaskord oma teed. Ka püüded mõelda muudest asjadest ei toonud edu, sest Sa tungisid mu igasse mõttekujutlusse, ilmusid peegelpildina, mis varjutas mõttekujutise täielikult.
Sa tegid seda juba enne, kui tulid mu juurde reaalsena. Sa olid mu mõtetes. Ma tundsin Su lõhna, tajusin Sinu siidpehmet nahka ja Su headust, kuid ei näinud veel su nägu. Tihti õhtuti palvetasin, et leiaksin omale õige. Selle, kes on mu tundmustes ning kes annaks mu sihitule ekslemisele suuna.
Sinust on saamas mu jaoks ainsana see, kes võib mind juhtida õigele rajale. Mõeldes Sinule ma näen viirastusi ja nägemusi sellest- oma eesmärgist. Eesmärgist, kuhu ma tahan jõuda. Seal ei ole mina üksi, seal oleme meie...
Sina oledki see, keda ma olen nii kaua oodanud. Ma tean, et kui me läheme koos käsi-käes, me jõuame sinna välja... Tänu sinule tunnen et ma ei ole enam rändur. Ma olen teeline, kes teab kuhu ta suundub ja ma tean kuidas sinna saada...
Koos Sinuga! Kas ka Sina näed seda? Ma ei taha ilma Sinuta olla, Ma Armastan Sind!
Sellist juttu ma sis kirjutangi :D
No comments:
Post a Comment