Emptiness in lonely

From time to time, approximately 4-5 of times a year I wake up with a feeling that I should write something out of me. I rarely execute on it. Mainly because time constraints are a reality of mine and my own psychological well-being can not easily be prioritized, but also because every time I feel like turning to writing and describing my feelings it tends to be over sad and negative states of mind and I don't want to be a cry-baby.

Still, as I have had many positive past experiences, how putting something into black and white can be radically liberating, then this morning I felt unable to resist another urge to do an inventory to my psyche.

Main reason why I use the 15+ years old insignificant blog of mine as the platform for my self-reflection journeys is that it serves as a memory for myself. I find it fascinating... To go back to a post written more than 10 years ago and to exactly remember the conditions and reasons for sitting down and writing the post. I believe it is so because of the fact that these urges to turn to this way of self expression are rooted deep-deep in the bottom layers of the need to be loved. This need seems to be the greatest of any other if we leave out simple animalistic physical parts of breathing, drinking water and eating.

Other, bit smaller reasons are the facts that by exposing myself to people reading the post I get to practice vulnerability and that I often get support from my closest friends through conversations and discussions after my posts and also because I get grateful feedback also 4-5 x a year from someone who has somehow found a way to my blog describing how the ideas and concepts from some posts have helped them, given insight and are relatable.

So, with this long preface to remind me about my motives of writing I would like to return to the topic of loneliness. As I browsed the last 4-5 posts that I have published on the blog over past 4 years they seem to share this theme. Bit depressing I should say.

Also an implication that this is the most prominent hole in my pursuit of trying to live a meaningful and joyful life.

So loneliness. Where am I with this topic? I've been forced to tackle this subject for 3-4 year in excruciating way really, hitting record low rock-bottoms over and over again.

This has been by far the hardest learning in my being but also through that it has probably advanced me the most as a human being. Diving deeper and deeper into layers of what a species of ours is capable of going through. Surviving, suffering, falling down but always only to stand up again.

One of the concepts I've learned, embrace and really love is emotional granularity. Humans in my culture room mainly express their feelings through 8 different symbols like happiness, sadness, hate etc... but the real truth is that there are so many more emotions and combinations of the biggest identifiable ones. I have written down these for a year or so-now.

The description though on the darkest days about loneliness scares me. I have found it to be hopeless.

The description would be something like this: Absolute Emptiness. Nothing but darkness around without any reason to take steps towards anywhere because nothing would change. The feeling (Not suicidal) that if it would be possible to evaporate without hurting the loved ones but more importantly who love me then the answer would be yes.

Heavy.

Pretty steep, huh!

All this I can express knowing by now for sure that I am someone with an old soul (they say 3% of human kind) who's mission in this life is to lead and to give to others by sharing time and example.

The position that I experience is more of an observer than a captain of the vessel or a a driver in a formula car that can be called my body.

Still as being a human who is getting the experience of living and being the superhero of his own life then what ultimately matters is the level of your weakest days and that can be a struggle.

The journey of my loneliness in short, not wanting to focus on objective facts is losing the desired and visioned narrative of my life by the break-down of my marriage. After that for couple of year there was no feeling of loneliness because the shock took all of the focus and energy. To deconstruct and then reconstruct the foundations of your whole being and philosophy of life is wearing. So in a way reaching to a state of deepest loneliness is a sure sign that great work behind me has been a success and the heart is ready to seek fulfilment, completeness again.

The state of loneliness that I am feeling is not a lack of human interaction or social contact really. The number of family connections: first and foremost my son 💕 , then my dear soon 10 year old puppy, a relationship with my mother that has elevated to never before level mainly because of this break-down, really close friends with meaningful relationships, other friends, good colleagues, social events and big circle of acquaintances, also dating and meeting new people... these are all present in my life.

The loneliness that I am missing has a home in deeper levels than everyday life. I have an abstract about that loneliness. This loneliness comes from the lack of connection at the very core level of being human. Lack of connection with someone who could multiple 1000...x all of the positives and reduce 1000...x times the hardships. Lack of synchronisation, - without + or vice versa.

I believe that this feeling I am trying to describe in a blunt way but is actually indescribable lays deeper in the dimensions where a lot of people have chosen not to live their lives or they are simply unaware of. That makes experiencing connection with someone on that level really rare. Also disappointment and frustration really regular because giving up is not an option.

Whereas I have totally cured the perfectionist in me that was a trial of mine while still discovering life on higher-social levels then I know that there is no settling in the matter of finding this one person, a woman who would be the right match. I also acknowledge that there is no one soulmate, there are plenty, simply the way I am as a person makes finding her in a fast-paced World respectfully and sustainably a mission of impossible.

I have found many tools that are able to mask this rock-bottom feeling and also to bring relief to cope with it on daily basis. Learned through gratitude and mindfulness to still enjoy living every day in a meaningful way, but I can not get rid of the big hole in the heart and I know it not to be possible to get rid of.

I am really tired of holding on to the hope of a miracle, but hope is the only thing that remains for me.

It is always darkest before the dawn and hereby I will publicly send out my request for the entity, Universe, god - however someone would desire to call the ultimate connectedness of energy to give me that someone.

Someone to resonate, to understand and who would take me in with both the goods-and-bads and  someone with a shoulder to press my head on. Not because I would necessarily need strength or supportive structure, there is too much of strength in me already. Simply need that shoulder and kind eyes desiring for what boils in me and what I can offer because of the combination to make this partial equation whole, the other side of my meaningfully lived life.

Even better is that I could do the same for her.

30 aastat võite keset kaost ja läbi paksu metsa ... paksu metsa?!

Selle asemel, et kirjutada oma viimasest eluaastast on juubeli puhul sobilik võta laiem fookus: 20-30. Võtta laiem fookus aga koonerdada sõnadega ja rääkida ainult kõige suurematest take-awaydest.

Kui mul oleks piiratud arv sõnu, ala nagu Twitteris, siis kõige suurem õnnestumine viimase 10 aasta jooksul on olnud see, et mind on saatnud pidev soov lõpetada kannatus ja segadus. Valmisolek võtta vastutus iseenda mõtete-sõnade-tegude eest. Olla oma elu peategelane, kangelane mitte ohver ja jõuda välja elu põhitõdedeni tundes sealjuures ära minuks olemise põhiväärtused ja jäädes nendele kindlaks.

Tean, mis on minu elu 3 kõige tähtsamat asja ja 5 kõige kallimat inimest- minu tõeline perekond. Olen vabanenud nii paljust sellest mis raamistab inimeste elusid ja teinud läbi eneseotsingu suuri samme universaalse tõe suunas. Eks universaalne tõde on väga libe termin mida kasutada, aga siiski mulle tundub, et kui erinevad inimesed on avatud meelega piisavalt palju pühendumist ja aega sisse pannud jõuavad nad väga tihti samadele järeldustele.

Seda saan ma õelda olles ehitanud suurema osa viimasest kümnest aastast üles varemeid selles mis nendest kolmest kõige tähtsamast asjast on minule kõige olulisem. Olen tajunud juba teisme east, et minu esialgu päästik aga hiljem elu õppetund on silmitsi seismine ebaõiglusega. Sellega, et sa saad kõik mis sa tahad, aga sa ei saa seda mida sa tahad kõige rohkem. Pidanud läbi kõige valusamate ja pimedamate teekondade nii argises kui sügavamas seesmises Maailmas õppima seda, et aeg-ajalt ei piisa parimast tahtmisest ja suurimast jõupingutusest ning andestama õppimine läbi suurima kaotusetunde ja valu annab rahu aga ei vabasta kunagi päriselt. Midagi jääb.

Ma olen läbi kasvanud nn massitarbe religioonist ja usun siiralt, et me kõik oleme üks. Kui sa saad lapse sa koged seda kuidas sündides temas on esil see valgus mis meid kõiki ühendab. Sa saad aru, et temaga tuleb väga hoolivalt ümber käia, et raamistada võimalikult vähe selle hetkeni kuni ta on võimeline ise oma elu peremeheks saama ja need raamid, mis Maailm sinna on loonud purustama ja alustama oma teekonda tagasi selle valguse suunas.

Samas kui sa jõuad selle arusaamiseni, siis vähemalt minul on kohale jõudnud ka see, et kuigi pidev areng on see mis annab elule mõtte, siis surmahirmu kaotab mõistmine, et me oleme kõik siin saamas lihtsalt elamise kogemust. Elu oma paratamatustega tabab meid kõiki, tihti oleme me ise süüdi. Süüdi selles mis on hästi ja süüdi selles mis on halvasti läinud. Tihti ei ole me ise süüdi, kuid see kuidas ja kas me püsti tõuseme määrab millist elu me elame. Kuna me kõik oleme algselt üks siis kõige halvem asi mis me saame teha on hukkamõistmine ja millessegi püsivalt kinni jäämine. See sööb ainult iseennast, sest oleme ise osa kõiksusest.

Selle ideaali tajumises ja nö sisemise rahu omanikuks saamise juures on siiski filter. Inimeseks (loomaks) olemise filter. Ma olen viimasel aastal uurinud selle kohta, kuidas inimese mälu töötab ja kuidas inimene paneb kokku emotsioonid. Need 2 teemat on oluliselt aidanud täiustada oma arusaamist inimese psühholoogilisest anatoomiast ja leida uusi teid harjumuspärastele reaktsioonidele. Vähendada sildistamist ja kitsaid kategooriaid ja nimetusi oma elus.

Üks väga suur vabastus minu jaoks on olnud iseeneses pimedama poole aktsepteerimine, talle loa ja vabaduse andmine. See võtab arvesse universaalseid põhimõtteid ja enda väärtusi, aga kui anda õigus eksisteermiseks enda tumedamale poolele, siis see toob vabaduse igapäevases võtmes ja inimesed kes pühendavad oma elu oma instinktide vältimisele ja tumedama poole maha surumisele ei saavuta minu seisukoha järgselt oma potentsiaali ega koge elu täiel rinnal, ei saavuta rahu iseendaga. Peeglisse vaadates.

Ma olen ülimalt tänulik selle eest, mis elu on mulle pakkunud 10 aasta jooksul, mil on toimunud transformatsioon vihasest, haavunud, segaduses noorest poisist meheks kes on hea isa, siiras armastaja, hea sõber neile kelles tunneb ära oma inimesed ja mitmes mõttes eesmineja ja juht.

Üle kõige olen tänulik iga hetke eest mille ma saan veeta Maikiga ja selle eest kuidas ma saan kujundada tema elu ja suunata enda poolt ära tuntud tarkuse suunas.

Ma olen väga tänulik Välgu eest. See pehme kallis koer on minuga läbi teinud 9,5 aastat sellest karusellist. Võib tunduda triviaalne- lemmikoom, kuid kui sa oled omadega emotsioonides mis on sügavamad kui igasugune valu ja viha, lihtsalt pilkane tühjus ja pimedus siis see, et sa ei ole päris üksi aga sinuga on truu kaaslane teeb imesid. Igapäevasest kogusest puhtast rõõmust ei maksa rääkidagi.

Aitäh väärivad ka tõelised sõbrad. Need kelle sõpruse osas ajahammas peab vastu sest teemad mida omavahel rääkida ei keerle vaid autoliisingu ja ühiskondlike ootuste ja nende täitmise teemadel. Need kellega vestlused toimuvad sügavamatel teemadel, mis on juhitud soovist olla üksteise jaoks olemas ja käia koos inimeseks olemise rada.

Tegelikkuses on nii, et sõnadesse võiks panna nii palju. Siiski see mis ennekõike väärib tähelepanu on  see, et teada saamine iseendast ja selleks, mida tähendab olla inimene on üks tõeliselt vinge lugu. Minu madalad ja minu kõrged on elus olnud päris kontrastsed, aga hei, seda kirjutades tuleb arvesse võtta, et kõik on alati suhteline. Kui teha ära nii liitmise kui lahutamise tehted ei ole mul endal mitte mingit kahtlust, et see kus ma 30 aastaseks 1 minut tagasi saanuna olen on sellisel kõrgusel seisund kuhu väga paljud erinevate asjaolude tõttu ei jõua oma elus välja ning see vabadus ja heaolu milles oma elu saan iga päev ja iga hetk veeta on võrreldamatult head ja panevad ainult huviga ootama seda mida tulevik toob.

Olen kindel, et kui süda on lahti ja oled aus ja hea siis täpselt seda saad Maailmalt ka vastu.

Palju õnne ja teretulemast vanaduspõlv. :D

Lämbumine

Läksin õue jooksma sest tundsin, et keha piirjooned ei kannata seda survet enam välja mis mu seest tuleb. Sisuliselt terve 5 km ringi keha vabanes pingetest konstantse pisaratejoana, mis pole ilmselt sama ilus vaatamisväärsus nagu Keila ja Jägala juga neil päevil aga mis siiski päädis jäätunud vuntsidega ja tekitas tunde, et tahaks midagi enda seest välja kirjutada.

Julgen arvata, et olen täna tugevam, karastunum kui ma uskusin, et ma eales suudaksin olla. Tunnen et olen jõudnud täieliku vabanemiseni, elus olemine ei ole koormav ja ise vähemalt tunnen, et olen aru saanud kes ma olen, mis ma soovin elult saada ning reaalselt saan ka selle järgi talitada.

Seda halvavam on tunda enda sees jõuetust.

Füüsiliselt on hea näitlikustada, et inimese võimetel on piirid... Ma pean ennast ka üle keskmise tugevaks inimeseks füüsiliselt, kuid ma ei arva, et jaksaksin üksi tõsta veoauto ühest kohast teise. Aina enam leian end kahjuks aga mõttelt, et huvitav kus jookseb sarnane piir inimese jaoks seal kus ta enam ei ole suuteline ära taluma valu, pettumust, igatsust? Annan endale aru, et see on individuaalne ning tegelikult ei sõltu ainult sellest mis kaasa on antud, aga lisaks ka sellest mis oskused on omandatud ja kui palju treenitud...
Ma arvan, et ma olen oskused omandanud ja palju treeninud aga tunne on et ei tea kui palju veel jaksan, sest koormat tuleb koguaeg juurde. On päevi mil oled põlvili, on päev mil korraks tunned et jaksad päris hästi ja on neid kus tunned, et siin see teekond lõppeb.

Ma olen igati päri sellega, et inimestena oleme me siin Maailmas selleks, et midagi õppida. Tean praeguseks juba üsna kindlalt, et mina olen siia tulnud õppima seda kuidas taluda ja saada hakkama ebaõiglusega. See on minu suurim väljakutse väikesest peale ning elu on taas ja taas armutu selle koha pealt.

Samal ajal on elus duaalsus veel üks kindel jõud. Tunnen ise, et olen teinud läbi lõputult pika teekonna, et jõuda sisemise rahuni, kindluseni, selge mina pildini, inimeseks olemise kogemuse mõistmiseni. Tean mis on minu jaoks õige ja õiglane. Tean ka kuidas ma tahaksin, et asjad läheks ja olen see kes on alati olnud suuteline tegema rohkem kui keegi teine, et oma eesmärke saavutada. Tunnen, et sellest rahust on minu järgmine õppimise samm see, et leppida et minu jaoks võibki lõpplahendus olla halb. Leppida elu paratamatusega. Lõdvestuda valusse. Samal ajal aktsepteerida sisemist võitlejat, mis on minu teejuht ja moraalne kompass olnud pikalt ning teadvustada endale, et tähtis ei ole see kas võidan mina või võidab ebaõiglus, tähtis on see, et ma võitlen igal juhul nii kaua kui mul selleks võimalust on. Michael Jordan on ütelnud, et ainus võimalus kaotada on alla andes, sest lõpuks on alati kõik hästi. Kui pole hästi pole veel lõpp. Ma ei tea kas tal on õigus või mitte, aga see on üks neid tsitaate mis on kõvasti kõvasti jaksu andnud. Avastamine, kui kaugele ma suudan minna jäädes kindlaks iseendale, oma põhimõtetele, väärtustele, tahtes kõigile parimat ja uskudes sellesse et inimesed on ilusad ja head  on väljakutse millega ma tunnen, et tuleb leppida.

Ainus lootus on, et see väljakutse ei suuda mind lämmatada.

Piltlikult õeldes tunnen end liiga tihti olukorras, kus oled justkui sohu vajunud, nii et suu ja nina on juba muda täis ning sa tead, et sul on elada nii kaua kui suudad hinge kinni hoida, aga ikka elab lootus et kohe tuleb keegi kes su välja sirutatud kätest haarab ning su välja tõmbab.

Seesmine keeris teemadel mida ma avada ei soovi on mu sees käinud pikka aega ja kasvavas tempos. Mõtlen tihti, et jube hea oleks mõni mõte avaldada, et neid sensatsioone paremini mõista aga siis ratsionaalne mõistus või small me maandab selle ära. Hea, et aeg ajalt ma endast jagu ei saa ja otsustan end välja kallata sest need kogemused on pakkunud suurt vabastust ja tuge.

Põhjus miks blogi on endiselt minu jaoks escape juba teismeliseeast saati on vist ette määratud üksildus ja see, et ei tunne sellist inimest kellega saaks samal lainepikkusel jagada ning kogeda vabastust.

Üksildus on üks teema mis väärib kunagi tulevikus omaette postitust, kuid kuigi mu ümber on väga palju häid inimesi siis enamus rollides olen terve elu mina see kellelt eeldatakse tugevust, juhtimist, kannatamise aktsepteerimist. Valu sellest, et mul pole kõrval inimest, kes tahaks mind toetada, kes aktsepteeriks mind sellisena nagu olen ja kelle osas tunneks sama on täiesti talumatu.

Tean, et õeldakse, et enne koitu on kõige pimedam aeg seega loodan siiralt, et koidik on lähedal ja jõuab enne kui hingeõhk otsa saab. Lämmatav tühjus ja suur pimedus, mis on läbi kõige sügavamatest negatiivsematest emotsioonidest ja mida on kogenud ainult need inimesed kes on oma elus tõeliselt sügaval ära käinud peab olema millegi jaoks hea ning aeg on küps selleks, et aktsepteerida oma sisemist võitlejat ja lasta ta esile.

28 ringi joostud - Mis peaaegu tapab teeb liiga tugevaks? Hirmufaktor? Vihma käest räästa alla?

Pakun välja 2 versiooni oma eelmisest eluaastast.

Esimene versioon oleks selline mida sa räägid töövestlusel või kuidas sa tutvustad ennast mõnel avalikul üritusel. Teate küll, selline kus sa esitled oma kordaminekuid ja tugevaid külgi. Keegi ju ei oota ja kedagi ei huvitagi, et sa räägiks nii nagu asi tegelikult on. Lihtsalt, et näitaksid oma kuuluvust, hoopleksid ja looksid endast mingi kassikullase kuvandi. Samas kuna igal mündil on 2 külge siis laias laastus ongi viimase 12 kuu jooksul olnud vahest ka kõige suurem kogus kordaminekuid üldse minu senises elus.

Kui olin juba 18 teadsin, et ühel päeval ma mitte ainult ei saa juhiks, millest kirjutasin oma eelmise aasta sünnipäeva postituses vaid et ees ootab ka hulk avalikke esinemisi ja Maailmas ringi rändamist ning äri ajamist. 28. eluaasta täitis ka need sisemised unistused mille täitumises olin alati kindel olnud. Julgen väita, et olen sel eluaastal osalenud ligikaudu 50l tööreisil. Ajanud äri Ameerikast - Hiinani ja igalpool vahepeal. Olnud kandvas rollis suurimate näidetena projektide müümisel millede maksumus on alanud 2 ja 3ga ning mille taga on olnud 6 nulli. Esinenud 10+ korda kokku konverentsidel ettekandjana, raadios, teles. Olnud oma meeskonnas vedajana Aasta müügitegu auhinna võitmisel, pääsenud veel käimasoleval konkursil Eesti 3 parima noore ettevõtja hulka.

Usun, et olen vääriline juht oma meeskonnale, vähemalt olen andnud endast parima. Loodan ja tunnetan, et olen saavutanud paljud inimeste usalduse, kes aasta tagasi ei teadnud veel mida oodata. Tunnen, et mu sisemine juhtimise kompass ei ole mind siiani alt vedanud ning inimesed saavad aru, kuhu suunas tahan meid viia.

Olen alati teadnud mida tähendab minu jaoks finantsiline vabadus ja kust see piir jookseb ning olen sel aastal esmakordselt selle piiri ületanud.

Suutsin teha ühest oma kaasasutatud ettevõttest exiti. Põhjus, et sellega tegelemiseks lihtsalt ei olnud aega. Tegemist polnud küll miljoniprojektiga, ent suure kogemusega hulgimüügist ja ka üsna hea tootlikkusega paari aastane projekt siiski.

Olen alati unistanud ka mingist vabatahtlikkuse alusel toimivast missioonist. Sel aastal sain enda vedada uue põlvkonna tähtsa töö Eesti Pereettevõtjate liidus.

Suhe oma pojaga on veel lähedasem ja parem kui kunagi üldse oleksin unistanud ja lootnud kuigi teadsin alati, et see saab olema silmapaistvalt hea.

Olen üle aastate füüsilises konditsioonis mille üle saan rahulolu tunda.

Ma võin õelda, et 29. sünnipäevaks olen täitnud kogu oma elu bucket listi. Selle kuhu ma olen tundnud, et soovin jõuda. Vahepeal olen lihtsalt mõnest seal olnud asjast ilma jäänud / end jätnud.

Lugedes võib tunduda nagu päris palju silmapaistvat. Tööd on metsikult tehtud. Esitan aga Teises versioonis oma aastast selle, mis on jäänud kulisside taha. Paljud teemad mille olen suutnud seljatada, mitmed mis külvavad jätkuvalt segadust ja hirmu ning mitmed mille kohta tean, et ei peagi neist terveks saama. On haavu millega tuleb õppida elama. Teha rahu ja võtta neid kui kogemusi.

Sidenote Kuna mu kindel seisukoht on, et ma teiste kohta halba ei räägi siis mõned negatiivsed teemad mis selle postituse käigus välja toon kuna peamiselt on tegemist minu sisemonoloogiga mis mõeldud iseendale jäävad siia ja nende detailidesse viivat lahtipakkimist ei ole plaanis teha.

Alles üsna hiljuti hakkasin käima refleksoloogilises massaazis. Massöörist tädi suutis mu oma alternatiivseid vahendeid uskuma panna kiire sissejuhatava küsimusega nohu kohta kui just samal hommikul olin avastanud end nuuskamast pärast seda kui umbes aasta pole nohu olnud (õhtuks massaazi jõudes enam nohu polnud). Pärast esimest sessiooni teatas ta kokkuvõtvalt, et ta ei ole oma töö käigus kohanud inimest kes nii palju näiks olevat kannatanud ja kes endalt nii palju nõuaks.

Eelmisel aastal, pärast sarnases postituses oma lahutusest ja kooselu lõpust teatamist olin sisuliselt shokis. Tegelikult oli hämmastav kui suurt toetust, abistamist ja mõistmist säherdune osaliselt piinlik teisalt end piltlikult täiesti alasti kiskuv postitus endaga kaasa tõi. Parimad sõbrad ehk oleksid ka muidu olnud olemas, kuid sain tuge väga mitmetelt ootamatutelt inimestelt. Aitäh.

Ma teadsin, et see tee mis sealt alates ees seisis ei saanud olla ilus. Samas nii piirituid kannatusi, lohutamatut hingevalu ja parandamatut lootusetust ei osanud ma oodata. Kõik see mis on järgnenud oli minu jaoks kaardistamata maa.

Üritades anda vaid pinnapealset sisevaadet oma tunde- ja mõttemaailma siis umbes pool aastat pidevat psühholoogilist nõustamist aitas oma armastatu kaotamise küsimuses ratsionaalsel tasandil enda peas sõlmed lahti harutada, leida endas mitte ainult jõudu vaid ka tahtmist edasi liikuda. Samas lõppjäreldus, mis oma peas olen teinud on selline, et kuigi mõistan situatsiooni ja olen ilma etteheideteta oma elus edasi liikumas siis ei tunne, et oleksin endale antud lubadust hoida ja armastada murdnud. Tean, et juhtunu on haav mida kannan endas omal moel kogu oma ülejäänud elu ning armastus kui selline ei saa päriselt kunagi hääbuda. 

Kuigi saame igapäevaselt oma lapse nimel koostööd tehes hästi hakkama siis üks minu suurimaid soove tulevaks aastaks on, et kompromisside tegemine selles ja parem koostöö oleks see mis juhtub. Kardan kõige rohkem üldse sellepärast, et mingi äng või vastandumine seab ohvriks Maiki heaolu.

Viimasel aastal olen lahkumineku järellainetena pidanud üle elama 2 nädalase vahega 2 läbimõtlematut kohtusse kaebamist. Nendest paar kuud hiljem pärast meeletult kurnavat perioodi loobuti. Lisaks näiteks selle kuidas pidin oma lapselt teada saama, et tema emmega elab koos uus mees, jätkuks sellele- kuidas mu laps räägib naljatades vene keelt ning justkui toob esile väljendi: "я папа". Siin kohal tahan küll välja tuua, et sellele järgnes väga konkreetne reaktsioon minu poolt. Olen pidanud aasta läbi leidma võimalusi kuidas 50 reisi ajagraafikus mitte anda põhjust ega võimalust õelda, et näe mis isa sa oled sind pole kunagi olemas, samal ajal olles ülileidlik ka selles osas, kes kõik võiksid mu koera hoida kõigil nendel reisidel jne. Parem mitte tikkudega mängida ja väga sügavale tungida, kuid võin õelda, et sellised teemad võivad olemise kottpimedaks teha. Korduvalt on olnud silmeees 9 võimalust kümnest loobuda / alla anda või teha midagi mõtlematut ja rumalat. Hea, et olen siiani suutnud alati selle ainsa valiku võtta ning püstipäi edasi liikuda. Tahaksin õelda, et halvim on mõõdas. Siiralt usun ning loodan seda.

Kui see on olnud minu isiklik ristikäik või kadalipp siis tööalaselt on samuti saanud aasta läbi pidevalt uuendada stressilevelite rekordeid ning nii mõnigi kord on ärevus tõusnud täiesti kosmiliste näitajateni. Vaatamata sellele, et olen pool teadlikku elu end ette valmistanud sellisteks väljakutseteks ning pean end väga kõrge enesedistsipliini ja enesejuhtimisoskusega inimeseks olen korduvalt leidnud end situatsioonidest, kus on tunne, et enam ei jaksa või lihtsalt ei tea mida teha. Terve meeskond on tulnud kaasa ning koos oleme teinud ülisuuri muutusi ettevõtte toimimises. Peale kauba oleme ehitamas ka lõpuni oma tehasekompleksi ning kolimas kõik ühe aadressi peale. Aplaus kõigile töökaaslastele, keda on au teenida!



Minu elu tuum on Maik. Mu süda ei ela minu sees vaid tema sees. Võin õelda, et pole puhtamat ja teravamalt lõikavamat valu tunnet võimalik tunda, kui iga kord kui pean ta enda juurest loovutama. Pole vist korda kui vaadates teda minemas jääks pisar valamata. Igatsus mida peab taluma on otse õeldes talumatu. Nagu eelnevalt mainisin siis meie suhe on täiesti imeline!!! See on kolme hüüumärgi koht. Tunnen, et see armastus mis meie vahel on ning usun mis ei jää nähtamatuks kellelegi, see kannatlikkus mis ta mulle on õpetanud ning mis väljendub kõigis muudeski valdkondades ning see usaldus mis on tekkinud ja mis on kasvamas meie vahel ilmatu laiaks on harukordne kombinatsioon. Siiralt usun et see suhe mis mul Maikiga on jääbki mu enda jaoks defineerima mu elu edukust ja tähendusrikkust ning see teeb rõõmu. Kõige tähtsamad unistused tuleviku suhtes on mul täna seoses temaga!



Viimase suurema blokina peaks puudutama ka üksinduse kurja nõbu üksildust. Neid õhtuid, kus istun kodus nii et pole teist hingelistki, sest ka koer on viidud hoida et saaks järgmine hommik varasele lennule minna on olnud mitmeid. Kui sa oled inimene kes on defineerinud ja selle ka oma käele tätoveerinud oma elu suurima väärtusena perekonna siis 1 aasta jooksul võib sellest ilma jäämine tuua kaasa hirmuäratava tühimiku mille keskelt sa end avastad.



Inese - Torm, Flame - Tee läbi enese, Pearu Paulus - Olen loobuda sust proovinud, Tanel Padari - Lootusetus ja teised vanad eesti keelsed laulud on korduvalt lootusetust kandes uinutanud. Ei tea miks just eesti keelsed lood... Ilmselt ikkagi emakeel on nii juurdunud et läbi veresoonte südamesse õige teravalt sisse lõikab...



Olles umbes pool aastat tagasi teinud rahu toimunuga ning suutes jälle keskenduda tulevikule on tulnud vastu võtta mitmeid otsuseid. Esiteks ei soovinud ma, et keegi peaks konkureerima Maikiga segasel ajal minu armastuse ja tähelepanu peale. Teiseks sain ma aru, et kui teha justkui ankeet kombinatsioonina minust ja sellest mida ise suhtes otsiks siis on jube väike tõenäosus seda leida. Lisaks on mu vaba aja ülim piiratus ja soovimatus otsida kaaslast justkui üldlevinud kanaleid pidi tõsine takistus. Viimaseks ma teadsin, et selleks et jõuda taas seisuni kus ma ei vea oma mineviku läbikukkumist kaasas ja ei kopeeri neid dünaamikaid vaid vastupidi suudan kogemusi enda kasuks tööle panna on vaja lahti saada psühholoogilistest umbsõlmedest nagu kartus saada tõrjutud või kartus selle eest, et keegi ei armastaks mind sellisena nagu ma olen. Mul on päris hea meel, et sel aastal on õnnestunud ühel või teisel moel nendest hirmudest vabaneda ja jättes kõik muu kõrvale ning keskendudes isiklikule vaatele tunnen, et saan siseneda uude suhtesse julgelt ja teades, et saan anda endast kõik ilma varjude ja mineviku kummitusteta. Teine minu suurim lootus tulevaks aastaks ongi see, et leiaksin enda kõrvale inimese kellega pooleli jäänud tulevikku koos edasi saaks ehitada. Unistus Maailma parima poja kõrvale ka tütre saamisest põleb südames kõrge leegiga.



Usun, et kui keegi selle kirjelduse läbi luges siis ta loeb siit välja väga sügavad kuristikud ja väga kõrged mäed. Selline vaheldumine on olnud tõeline väljakutse. Tean, et olen suutnud olla tugev ning neid inimesi kes oleks aasta jooksul näinud nõrka mind on võib-olla hmm... 1? Seegi läbi teadliku valiku ja läbi täieliku usalduse ja tahtmise endaga üksi hakkama saamisest lahti lasta. Kõik on alati suhteline ja tean, et kuigi mulle endale võib praegu tunduda, et selja taha jääb täiesti pööraselt raske aga ka tõeliselt nauditavalt edukas aasta siis kuskil on keegi kelle jaoks selline aasta oleks nohu. "Vaade mäelt orgu on imeilus. Sama ilus on ka vaade orust mäele. Kõik sõltub inimese hoiakust."



Ma tean ja olen korduvalt see aasta näinud, et "The absolute biggest breakthroughs in life lay just beyond the darkest days."

Tegelikult olles sel aastal kogu kirjeldatud spiraali ja palju millest ma ei soovi siin kirjutada läbi elanud võin õelda, et tõepoolest tunnen end tugevamana kui kunagi varem. Samas mõistan senisest palju paremini alandlikkuse tähtsust ja seda, et kui mängu tuleb keegi teine peale sinu siis ei piisa parimast plaanist mis sinul on. Liiga targaks ei tasu saada, tasuks on üksildus. Ma näen täna enneolematut põhjust optimismiks ja süda aimab head. Siiralt loodan, et 29 tuleb jälle elu parim aasta, aga nii et negatiivset toob endaga kaasa oluliselt vähem. Enam tugevamaks ma ei taha saada, sest nii fundamentaalsel tasemel sisevõitlused raputavad täielikult läbi.

Endiselt kehtivad mu elu kaks põhikreedot:

"Everything I'm not made me everything I am."

"If you stand for nothing you will fall for eveything."

Lisan siia juurde midagi uut, mis püsib minus viimasel ajal: "You must learn to wait as you learn to create."

Aasta pärast jälle uus postitus. Siiralt aitäh kõigile kellele korda lähen ja teadke, et mu suurim soov on oma sõpradele samuti olemas olla ja ükski teema milles tunnete et saaksin aidata pole tabu.

Trapped

As a person who has always defined himself through independence to think, talk and act according to the heart I feel unbelievably trapped right now.

Over the last year I have taken such a beating and have taken it like a man. Too often I’ve reached a new "personal best" at pressure levels, dissapointment or being hurt by trusting other people.

Somehow In pretty much all roles I have in my life I have always had to be the strong one to nurture others. Feels I need some slack myself.

Even though for me it’s quite clear that having the glass half full is the only way to go, too often I have to fall asleep not knowing if it is humanly possible to bear so much on the shoulders and in the broken heart. 

Personally I’ve always known that I will stay true to my convictions, endure, have grit and tenacity over the struggles. I want this post to stay as a reminder for myself about the dead end that I see myself in because I expect to find a way out, somehow.

I don’t quote bible too often but there’s a verse that has found it’s way to me. Isiah 45:7

I am the Lord, and there is no other.

I form the light and create darkness.

I bring prosperity and create disaster,

I, the Lord, do all these things.

Let the roller coaster continue, In the end there is only one thing that matters and it’s LOVE.

Morning rituals

I have been listening to different podcasts like Tim Ferriss Show or Ben Greenfield's podcast for 2-3 years now and one of the constant topics there is daily routines. I've also read books on this subject and researched the topic using other methods as well.

Creating different habits throughout your day can provide huge benefits if brought to life constantly. Don't be fooled though. This is not an easy journey. In order for you to take the pros out of it you need to understand the reasons and learn the methods.

There are many things to keep in mind like how time consuming something is, what are the key benefits, how can you adjust something to your other duties and how does one or other thing rhyme and interact with your other actions.

I decided that I'm gonna try to form my ideas and guinea pigging so far on morning routine into a blogpost. Please note that it's an ongoing journey but I believe I have made it to a point where this info might be useful to someone other than me as well.

Morning routine is the first part of your daily practices to give you competitive advantages, benefits and self actualisation compared to people who don't invest their time, focus and energy on this subject. I have been a student of different methods for awhile searching for the ones that seem to make sense to me and actually provide positively altering results. There is an infinite number of possibilities on how to start your day. Here is the concept of my morning routine.

Environment.
I believe that one part of being successful at starting the day in a right way is creating favourable surroundings.

Two things that I consider to be important are light and sound.

• I have installed Osram lightify system all over my home but also in the bedroom. On a regular day my alarm clock is set to 6AM (2 hours before I need to be at work) and I have programmed my bedroom wall lights to turn on at the same time and increase natural light slowly to mimic sunrise. This is specially important in the winter when you wake up while it's still dark outside. It helps for body to maintain normal circadian rhythm and to kick start your hormone production and metabolism.
• I have also installed Bose Soundtouch system all over the apartment. When I wake up I use one of three presets (nature sounds, peaceful or energetic) on the system to start morning playlist all over the place. Music is an universal language, can bring out the emotions you want to if used properly.

Actions.

After waking up I spend around 15 more minutes in bed to gradually become aware of the surroundings, my feelings and a state of mind. While in bed there are some actions I'm taking.

• The first thing I do is considered to be a taboo and in a way is controversial. After I have said to my Whoop app on the Iphone that I'm now awake I spend 2-3 minutes on my phone. I usually check my notifications, make an Instagram tour and look at the NBA scores.
• After that I spend about 2 minutes rubbing my body to get the energy flowing all around the body. I find this to be really an invigorating process.
• Then I read 2-4 pages from a book. I read alot of books in general but this book stands outside my regular reading activities. This is usually a thick book that I am not in a hurry to consume. I'm not looking for actionable knowledge with the morning books, rather to acquire new context and to broaden my horizon. Usually it's a biography. At the moment I'm reading Walt Disney biography that is as thick as a brick. 700 pages or so.
• The final part of still in bed routine is Breathing exercises. Even though I am interested in meditation concept and I sometimes do a guided meditation at the moment I have felt to get the most benefits out of some well-known breathing exercises without adding the spirituality element of meditation. Fire breathing, deep nasal breathing, Wim Hof method, Box breathing are some to mention.

• After that I'm out of the bed. The first thing I do now is go to kitchen and drink a big glass of water with a squeezed lemon juice inside. Along that I take that part of my supplements that are better to take in on empty stomach for better bioavailability.
• 5 minute workout. There are two possibilities that I choose in between. I either use 3x30 sec intense whole body exercise, let's say something like burpees if I just want to wake up my whole body and get the heart drumming and energy flowing. If i choose so I will have approximately 1 minute resting period between the sets. The other option is that I work calmly with something that I'm looking to improve. Let's say mobility work, hand stand et cetera.
• After that I spend around 15 minutes in bathroom. Most of the regular morning activities occur. If there's anything to bring out then maybe oil pulling while I'm taking a morning dump. :D  Just before being ready in the bathroom I like to say my affirmation sentence in front of a big mirror. I usually have one core sentence that sets my midterm mission for the next 3 months or so that I like to remind myself of every morning. For example at this time it is: "I will get to the best shape ever by summer and will understand the sacrifices made and necessary discipline to be had for it to happen." Oh, and the water of morning shower is definitely cold. Cold exposure benefits are another big subject but one to bring out now is that it rises cortisol and this also helps to keep your circadian rhythm stable.
• After that I come to visualisation. I have a big chalkboard in my kitchen and I write there my plan for the day. I use my calendar for it if it's a working day and simply what I want to get done if it's a weekend.

Here's one for today (it's a sunday for myself).  I find this to be important for two reasons. It helps to arrange the information in your head and gives clarity and order to your day. It's specially rewarding if you are a knowledge worker. The other reason is that it gives me an opportunity to notice openings to squeeze in some deep work  in a busy day.

• Food. This could be another big subject but then I eat. let's leave the unboxing of this topic for some other time. The one thing to mention could be that I try to have 16 hours in between my supper and breakfast atleast 3 times a week. Good app to track this is Zero. On weekends I make myself a french press gourmet coffee with mct oil and use l-theanine as a supplement to it. I drink regular mould free and high altitidue grown coffee for 3 weeks and decaf for 1 week after that. I don't usually drink coffee in working days.
• After that another round of supplements that are usually fat soluble, therefore better to take in with the food in your GI system
• I end my morning routine with a short 7-10 minute walk with my Jack Russell terrier.

Alot more could be said but I wanted to open this interesting subject of daily practices with a generic post. There are some other interesting tricks and methods to add to the list but this is kind of my verified version of having a powerful morning at the moment. I don't go through the list 100% of the days. Sometimes I skip something but 3-4 times a week I do it thoroughly. 

As one of the three most important things in my life is helping others then I sincerely hope that there's something for you in this post that attracts some interest. 

I'm extremely interested in having a chat on this topic with You so please message me or leave a comment if you have ways to improve this morning routine or if something that you consider crucial has been left out. 

Kuidas asjad loovad emotsioone

Olen juba mõnda aega pidanud seesmist köievedu materiaalsete asjade olulisuse või mitte olulisuse teemal. Ühtlasi on viimastel aastatel meeletut naudingut pakkunud üleliigsete asjade ära andmine ja sellest tulenev ümbritseva müra vähenemine ja selguse ning korrastatuse tunde kasv.

Vaadates samal ajal sama mündi teist külge tean, et naudin väga ilusaid tähendusrikkaid inimeste poolt disainitud ja meisterlikult valmistatud objekte, millest igaüks on omaette märk, lugu või väärtus. Ma arvan, et tõeliselt väärtuslike kaubamärkide taga on enamat kui lihtsalt inimeste konsumerismile tõukav omavaheline vahet tegemine ja parem olemine.

Mulle tundub, et tooted ja teenused mille tarbimiseni ma olen jõudnud enamasti omavad minu jaoks sisulist väärtust mitte ei ole pelgalt tahe läbi nende enda kohta midagi õelda.

Jalanõusid kogudes ja koguarvult 250 paari ületades võib õelda, et kindlasti ei ole tegemist vajaduspõhise tegevusega, aga pigem hobiga mis pakub väljakutseid ja on põnev kuna on globaalne ja pakub palju erinevaid võimalusi ja lähenemisnurki. Arvestades kuidas jalanõude järelturgu peetakse potentsiaalseks teenimise kohaks, siis see lisab ainult vürtsi juurde.

Jõudsin selle blogi kirja panemise mõteteni tänasel õhtul tundes, et erinevad tooted ja teenused mida elus olen enda jaoks leidnud pakuvad konstantselt põhjusi naudinguks ja tänulikkuseks.

Täna käisime Maikiga ja Välguga õhtul Nõmme metsas jalutamas ja söömas. Olled meie õhtust programmi lõpetamas avastasingi end juurdlemas, et enamus tehtud valikud on teadlikud ja rajanevad varasematele kogemustele ja sellele, mis enda jaoks tundub positiivseid elamusi võimaldav.

• Vapiano - urbanistlik aga samas kodune keskkond, kus on hea jälgida teiste inimeste toimetamisi aga nautida ka pingevabas õhkkonnas iseennast ja oma last.
• Ostsime Lushi vannivahtu, mis pakkus vannis käies suure elamuse. Kui käed küünlavalgel ja klassikalise muusika suurteostes helisevas vannitoas laimi värvi rohelisest veest välja tõsta, siis oli Maiki jaoks suur elamus näha kuidas ta käed "tossasid" Pelgalt tänu sellele konkreetsest tootest tulenevale elamusele venis meie vanniskäik 90+ minuti pikkuseks, sest keskkond oli põnev.
• Seejärel Villeroy & Bochi tassist Clipperi uneteed nautides oli meil isa ja poja vaheline võimalus päev kokku võtta ja arutada mis täna tegime, kas midagi õppisime ja mille üle hea meel oli. Ma tean, et minu jaoks kruus Maximast ja Lipton ei pakuks päris samat tunnet.

Lõppkokkuvõttes on enda jaoks leitud õiged asjad need mis võimaldavad olla paremas sünkronisatsioonis oma vajaduste ja tunnetustega ning kuigi vähem on rohkem siis tasub keskenduda minu hinnangul sellele, et see vähem mis lõpuks alles jääb koosneks neist asjadest, mis kannavad endaga väärtust ja mille tarbimises peitub kvaliteet, praktilisus, esteetiline nauding ja heaolu.