Üks tänapäeva suurimaid needusi on bürokraatia. Paljud inimesed, organisatsioonid ja asutused ei ole paindlikud. Tihti on vastu võetud hunnik reegleid, seadusi ja hoolimata asjaolust, et ajaga tehtud otsused iganevad ja olukordade arenedes vääraks ja asjatuks muutuvad ei suudeta ega tahetagi neid muuta. Selliseid ilminguid on avatud sektori tasandilt meie igaühe tavaeluni.
21. sajandi needus ja suund on sisult vormile liikumine. Lihtprotsessidelt natukenegi keerukamate juurde minnes ei ole enam võimalik mingit sihistatud tegevust lihtsalt kätte võtta ja ära teha. Kõikjal on ahistavad reeglid ja seadused. Näiteid võiks leida küllaldaselt haridusest, eneseteostuse valdkonnast ja igapäeva elust.
Teine asi, mis on kogu selle liikumise mootor ja tõukejõud on suhtelisus-subjektiivsus. Tänapäeval on raske leida tegevust, millel puuduks ka kohe opositsioon, keegi kes on sulle vastu. Inimene võib olla sul hea tuttav, sõber, aga kui toimub arutelu, milles on mõni isiklik roll kaitsta siis muutub jutt. Tihti muutub jutt olenemata sellest, kas nii ka tegelikult mõeldakse. Mina isiklikult olen küll juba tükk aega üritanud viljeleda vähem enda mätta otsast ja rohkem üldist vaatevinklit. Tuleb tõdeda, et see siiski ei ole kasulik, kuna loll saab nö. kirikus ka peksa. Keegi teine seda ei tee, "Sel ajal kui targad nõu pidasid, vallutasid teatavasti lollid kindluse."
Need on tendentsid, millega mina isiklikult iga päev rinda pistan ja pean tunnistama, et mulle väga tihti ei meeldi see aeg ja üleüldiseks muutunud suhtumine.
Ei jäägi muud üle kui loota, et toimub mingi kannapööre. Kuna aga selleks mingist alust ei ole... siis jääb üle vaid tõdeda, et lootus on piina pikendus ja maailmaparandamist peab alustama iseendast.
