31: üks EluRing on täis, fathertime alaku

Ma jõudsin äratundmiseni, et sünnipäev on aeg sisekaemuseks ja selle väljendamiseks 4 aastat tagasi. Täna, enne kui eesseisvat postitust kirjutama asusin lugesin varasemad postitused läbi. Tahtsin koguda need mälestused kokku, et tänases hetkes mõista neid tundeid, mis mind neid postitusi kirjutades valdasid.

Kui tunned huvi siis kronoloogilises järjekorras:
https://mikut.blogspot.com/2016/10/27-eluaasta-pole-kahtlustki-et-tagasi.html
https://mikut.blogspot.com/2017/10/28-ringi-joostud-mis-peaaegu-tapab-teeb.html
https://mikut.blogspot.com/2018/10/30-aastat-voite-keset-kaost-ja-labi.html

Lugesin läbi ja mõtlesin endamisi, et minu jaoks on olnud see nelja aastane periood elust väga karm, väga intensiivne ja väga palju arengule tõukav. Isegi pidevale arengule sundiv.

Avastasin, et kuigi kantud nii + kui - märgiga sõnumitest on mind kogu selle aja jooksul valitsenud pinge ja pigem nukrus. Lootus ja isegi usk sellesse, et paremad päevad on ees ei ole mind päriselt eales jätnud, aga melanhoolne meeleseisund on sealjuures kindlasti kohane välja tuua läbiva joonena (ei tähenda et poleks rõõmu ja tänulikkuse põhjuseid siiski).

Täna, 02.10.2019 on seesmiselt ja sügavalt täiesti teine toon elus. Olles inimene, kes kõigest kõige tähtsamaks peab armastust siis kui sa leiad lähisuhte, pärast mitmeid ja mitmeid katseid, mis on see mida sa inimesena läbinisti - oma väärtuste, oma sundimatute emotsioonidega, oma ihadega ja oma ajuga loodad/soovid/tahad/vajad siis see teeb su terveks ja teeb vabaks sind piiravatest üksilduste pigistavatest seintest.

See teeb su terviklikuks.

Kui sa oled terviklik, siis on rahu. Rahu ka kõige rajumates tormides. Hea meel, et Helen on nüüdsest meie pere osa, hea et meie oleme talle täpselt samamoodi need kellega ta tunneb ühendust ja tahet oma päevi koos veeta.

Olles mõlemad valivad, kaalutlevad ja pigem ei ütlevad inimesed siis olles tutvunud 14. juuni ja pühendudes üksteisele paar nädalat hiljem oleme tänaseks, napid 3 kuud hiljem kihlatud ja elukaaslased. Nii mõnigi on pööritanud silmi mõeldes meeletule tempole nendes arengutes, aga ma tean ja usun, et see mis meie sees on ja miks me ei ole midagi tagasi hoidnud sealjuures on olnud mõlemalt poolt väga sügavalt kaalutud otsus, milles esikohal on armastus selle kõige laiemas ja sügavamas tähenduses.

Kannapööre.

Üks kontseptsioon mis on sel aastal mind nii sügavalt puudutanud isikliku arengu mõttes, et selle risti üle oma rinna lasin tatöveerida on "Equanimity" Olles aastaid avalikult sõnastanud oma vastikust õnneotsimise suhtes andes aru, et see ei ole rahutoov tegevus siis leidsin selles kontseptsioonis enda jaoks palju vastuseid. Vastuseid küsimustele mis olid vundamendist puudu ja mis närisid seesmiselt.

Equanimity on miski mis räägib iseendaks jäämisest. Iseenda vastu aus olemine on läbivalt mulle olnud elus väga oluline. Equanimity (meelerahu?) on kontseptsioon, milles inimene on tema ise hoolimata sellest, mis tema ümber toimub. Pole vahet, kas on põhjust ülevoolavaks rõõmuks või on tegemist suurte raskustega millega on raske silmitsi seista. Ma jõudsin selle tähenduseni kuulates podcasti kus aastakümneid indias mungaelu elanud ameeriklane seda tutvustas, olles ise Barcelonas Güelli pargis. Sel hetkel tundsin kuidas see vajus minu sisse ja muutis mu terviklikumaks. Pärast seda kuulen ma seda sõna ja loen raamatutest igalt poolt, seega eeldan et see oli ka varem mu tee peal. Ennem ma ei olnud selleks õppetunniks valmis. Sobivalt lasin ma selle pildi oma kehale jäädvustada samuti järgneval reisil Barcelonasse kooli, paar kuud hiljem.

Tervis. Kui oma 30. sünnipäevani jõudsin ma nii et ma võin õelda, et pole kunagi tervisehädade käes kannatanud ja 28-30 vanusesse jääb aeg kus ma pea 2 aastat ei olnud kordagi haige siis lõppenud elu aasta oli kindlasti elu kõige raskem tervise vaates. Novembrist alates olen silmitsi seisnud sibo nimelise funktsionaalse terviseprobleemiga, mis algas minu jaoks paari kuise õudusunenäoga, kus arvasin et see võib minu jaoks lõpetada väga paljud senised tegevused alates tööst, lõpetades reisimise ja üldse kodust välja käimisega...  Mida rohkem aeg edasi ja olles sunnitud sellele situatsioonile otsa vaatama sest see ennast ignoreerida ei lase on see olnud parimaid asju, mis minuga võinuks juhtuda.

Kui inimene on 3-4 aastat elanud sellist elu nagu ma olen. Kantud pidevast pingest, pidevast tugevast stressifoonist, samal ajal elades üle umbusku, usaldamatust oma perekonna poolt, kaotusvalu ja paljut muud mida varasematest postitustes kirjeldan siis ei ole küsimust et ühel hetkel hakkab polte ja mutreid lendama.

Inimene on loom. Evolutsiooniline olend ja meie kohastumisvõime ei liigu lihtsalt kaasa tehnoloogia ja elustiiliarengutega mida inimkond iseendale peale on tõmmanud ja tõmbamas.

Sealjuures olen mina väga tugevate taastumismehhanismide, väärtuste ja palju muuga mis peaksid aitama end hoida.

Kogu see protsess- mis ma ise näen on täna- pea aasta hiljem näitamas taandumismärke samm-sammult ja millega olen õppinud elama ja hakkama saama- on olnud selge ja tugev signaal, et kontrollida ja vähendada oma pöördeid. Anda nii palju kui on ühele inimesele kohane ja ma suudan. Õppida tunnetama selgelt oma piire.

Õnneks on ka selles kogemuses olnud palju abilisi ja omaenda tehtud tööd, mis on võimaldanud leida aega iseendaga olemiseks, tegelemiseks ja tegelikult taastumise alustamiseks. Ida meditsiinis õeldakse, et funktsionaalse haiguse ravimine võtab vähemalt sama kaua kui selle teke. Mul on hea meel, et tänaseks julgen ma õelda, et olen 75% olukorra intensiivsust juba suutnud vähendada. Ja just terviklik olemine. Armastus ja selles viibimine, oma päevade täitmine võimalikult suures mahus sellega, mis tunnetuslikult rõõmustab ja rikastab on vastus jätkuvale paranemisele.

WARNING! Kõik Type A ja ülepingutajad. Ärge tehke seda! Minu jaoks karm õppetund ja kuigi me kõik teame, et elu peab easylt võtma siis see päriselt nii ongi. Minu murdumispunkt oli ilmselt väga väga kaugel ja kõrgel aga ta tuli vastu ikkagi. Hoidke ennast pinge ja stressi suhtes!

Ise usun et aasta pärast sellest probleemist olen vabanenud. Loodan, et antakse päevi seda seatus eesmärki kontrollida. Tegemist on olukorraga millega paljud inimesed on elanud tegelikult terve elu ja mille käes väidetavalt kannatab 20-25 % inimkonnast. Kui kellelgi ka endal on sarnaseid probleeme siis heal meelel võib seda teemat arutleda. Ma olen pool Maailma pahupidi pööranud mõistmaks ja leidmaks lahendusi.

3 viimast suurt teemat minu jaoks mida ma tahan enda jaoks kirja panna... ja mida mäletada 30. eluaastast.

Esiteks vabatahtlikkus. On palju asju mida ma olen teadnud elus, et minuga juhtub. Samuti olen teadnud, et haridus on minu jaoks oluline valdkond ja suunates oma mõtteid ja tegusid ma sellesse valdkonda ka tahan oma panusega jõuda. See teema on oodanud küpsemist, aga just viimase aasta jooksul mil olen enda koolis käivitamas vilistlaskogu, kuuludes samaaegselts RAM Kooli juurde kuuluvasse arengufondi ja ka vanematekogusse julgen õelda, et see ambitsioon on leidnud rakenduse. Olen leidnud võimaluse, kuidas ise areneda ja kuidas midagi tagasi anda. Äsja kutsuti mind ka TTÜ Majandusteaduskonna strateegianõukoja liikmeks... Minu jaoks hea näide, et lõpetamata baka samas ülikoolis ei tähenda midagi. :) Võid neile kes sind õpetasid nõu ikka anda, kui oled end mõnel teisel moel tõestanud.

Teiseks töö! Ma arvan, et ma olen 3,5 aastaga saanud nii palju kinnitust oma praktilisest kogemusest ettevõtte juhtimises, et ma julgen õelda, et ma olen juhtimises väga kõrge taseme ja oskusteabega. Kõige tähtsam asi juhtimises ja ainus mida tahan siin välja tuua on see, et juhtimine on seotud inimeseks olemisega. Mõistmisega, et kõik need kes on sinu meeskonnas on inimesed oma erineval tasemel võnkumistega - eesmärkide ja arusaamistega. Su kliendid ja su tarnijad on inimesed. Kuidas navigeerida komplekses inimeseks olemise süsteemis ja kuidas künda pinda - keskkonda milles võimalikult paljud võiksid end hästi tunda on juhtimise võtmeküsimus. Inimesed otsivad oma elus autonoomsust, pädevust ja kuuluvustunnet.

Ma olen jõudnud juhtimises enesekindluse etappi. Areng ja õppimine ei lõppe iial ja just siis kui sa arvad et sa tead mis teed näitab elu tavaliselt vastupidist, kuid sellele vaatamata olen täna jõudnud kohta kus tagasilöögid ei pane mind mõtlema, et olen võib-olla kõigest valesti aru saanud, kus asjaolu et keegi teine ei näe tervikpilti ei pane mind tahtma seda talle iga hinnast eest selgeks teha et end tõestada ja näidata oma pädevust... Ma olen enesekindel, et minu juhtimise tööriistakast on täna väga häid tööriistu täis selleks, et juhtida inimesi ja nende koostoimimist edukalt. Teha seda kiirenevas ja muutuvas Maailmas aidates arengutega toime tulla. Minu 31. aasta isiklik väljakutse saabki olema see, et oma juhtimise talenti ja oskust rakendada laiemalt kui ainult oma ettevõttes ja viia sellega ellu oma põhilisi väärtusi ja eesmärke elus -andmist ja juhtimist. Viimasel ajal olen esinenud juhtimise alase loenguga nii EBS Exec education programmis kui RAM kooli ettevõtlikkuse valikaines ja loodan, et selliseid võimalusi avaneb järjest enam.

Üsna tihti tunnen, et olen oma elus juba ühe eluringi peale teinud. Arutasime seda ka psühholoogiga. Olles või tundes end nö. vana hingena ja praeguseks päris palju läbi kogenuna tunnen, et mu elus on periood kus ma saan kogetut ja õpitut asuma jagama. Õpilasena jätkub tee igavesti aga tunnen et olen valmis kandma ka õpetaja vastutust ja olemas olema inimestele kellel seda on vaja mida minul on anda.

Samas tähendab see kindlasti ka ümbersündimist. Olen praegu väga avatud uuele. Avatud märkidele, mis võiksid mind suunata vanade narratiivide juurest millegi uue juurde. Viimasel aastal olen tutvunud väga mitmete uute tutvusringkondadega ja leidnud ja tõmmanud ligi neid inimesi kes on huvitavad ja kes rikastavad ja annavad elus olemise juures energiat ja rõõmu.

Lõpetada tahaks oma 31 sünnipäeva sisekaemust kõige olulisemaga, oma perega ja oma pojaga. Kui õdede-vendade ja vanemate tasemel on iseseisvus ja kindlad põhimõtted andnud minusse jõudu lasta lahti oma perekonnaliikmetest viimasel aastal rohkem kui ei kunagi varem ja keskenduda suhetele nende väga vähestega perekonnast kellega on üksteisemõistmine ja heasoovlikus siis sellevõrra veel lähedasemaks olen ma kasvanud oma pojaga ja tunnen, et saan kasvama ka Heleniga meie ühises tulevikus.

Maik on viie aastane ja tema kasvatamine on muutnud oma nägu ja varju. Ta on teadlikum enda ümber toimuvast ja oma arengus jõudnud avastamiste aega. Ta leiab pidevalt uusi huvisid, mida ma püüan julgustada ja süvendada. On huviringid ja tema ümber keskkonna loomine, mis võiksid olla justkui õhupallid nööri otsas mida kogudes ta elus otsib iseend ja seda mis on tema elu keskpunkt ja kirg. Ma pean väga oluliseks lisaks kodukeskkonnale lasteaia, huviringide ja eriti koolikeskkonda. Kui mina pean oma ülesandeks tema võimalikult väikest piiramist ja raamistamist siis oht, et keegi teine annab pidevat tagasisidest elu piiratusest ei mahu mulle pähe. Selle takistamine ma leian on väga oluline.

Kui rääkida minu ja oma poja suhtest siis olen tänase päeva seisuga kasvatanud inimese, kes mõistab armastust. Kes väljendab armastust, kes hoolib ja kes naudib kui temast hoolitakse. See on kõige olulisem ja meie lähedus ning selle armastuse- kiindumuse mastaap on mõõdetamatu!

Ma olen iga-päevaselt pisarateni tänulik oma poja eest, sellest mida tema õpetab ja mida mina saan talle anda ja pole kahtlustki, et see on just see draiv mis innustab. Innustab isiklikult edasi arenema, et  olla talle olemas parema versioonina kui eile ja täna.

Järgneva 365 päeva peamine eesmärk, mis endale soovin seada: Võtta välja igast päevast maksimaalses koguses naudingut, rõõmu, rahu ja armastust. Arvestades teistega ja soovides kõigile enda ümber parimat.

Ma arvan, et mu järgnev eluaasta saab seisnema väga palju elu nautimises ja viimaste aastate raskustest taastumises ja jätkuvalt endale olulistes valdkondades maksimumi andmises ent jätkusuutlikul moel.

Viimane asi! Jätkusuutlikkuse revolutsioon on Maailmas alanud!!! Seda olen ise lootnud 3 aastat kui suunasin oma ärifilosoofia sinna ja see saab muutma kogu Maailma enneolematu tempoga aga enneolematult paremuse poole! Pange kõik end selleks valmis ja tehke samme kohandumiseks!

Tsau

Emptiness in lonely

From time to time, approximately 4-5 of times a year I wake up with a feeling that I should write something out of me. I rarely execute on it. Mainly because time constraints are a reality of mine and my own psychological well-being can not easily be prioritized, but also because every time I feel like turning to writing and describing my feelings it tends to be over sad and negative states of mind and I don't want to be a cry-baby.

Still, as I have had many positive past experiences, how putting something into black and white can be radically liberating, then this morning I felt unable to resist another urge to do an inventory to my psyche.

Main reason why I use the 15+ years old insignificant blog of mine as the platform for my self-reflection journeys is that it serves as a memory for myself. I find it fascinating... To go back to a post written more than 10 years ago and to exactly remember the conditions and reasons for sitting down and writing the post. I believe it is so because of the fact that these urges to turn to this way of self expression are rooted deep-deep in the bottom layers of the need to be loved. This need seems to be the greatest of any other if we leave out simple animalistic physical parts of breathing, drinking water and eating.

Other, bit smaller reasons are the facts that by exposing myself to people reading the post I get to practice vulnerability and that I often get support from my closest friends through conversations and discussions after my posts and also because I get grateful feedback also 4-5 x a year from someone who has somehow found a way to my blog describing how the ideas and concepts from some posts have helped them, given insight and are relatable.

So, with this long preface to remind me about my motives of writing I would like to return to the topic of loneliness. As I browsed the last 4-5 posts that I have published on the blog over past 4 years they seem to share this theme. Bit depressing I should say.

Also an implication that this is the most prominent hole in my pursuit of trying to live a meaningful and joyful life.

So loneliness. Where am I with this topic? I've been forced to tackle this subject for 3-4 year in excruciating way really, hitting record low rock-bottoms over and over again.

This has been by far the hardest learning in my being but also through that it has probably advanced me the most as a human being. Diving deeper and deeper into layers of what a species of ours is capable of going through. Surviving, suffering, falling down but always only to stand up again.

One of the concepts I've learned, embrace and really love is emotional granularity. Humans in my culture room mainly express their feelings through 8 different symbols like happiness, sadness, hate etc... but the real truth is that there are so many more emotions and combinations of the biggest identifiable ones. I have written down these for a year or so-now.

The description though on the darkest days about loneliness scares me. I have found it to be hopeless.

The description would be something like this: Absolute Emptiness. Nothing but darkness around without any reason to take steps towards anywhere because nothing would change. The feeling (Not suicidal) that if it would be possible to evaporate without hurting the loved ones but more importantly who love me then the answer would be yes.

Heavy.

Pretty steep, huh!

All this I can express knowing by now for sure that I am someone with an old soul (they say 3% of human kind) who's mission in this life is to lead and to give to others by sharing time and example.

The position that I experience is more of an observer than a captain of the vessel or a a driver in a formula car that can be called my body.

Still as being a human who is getting the experience of living and being the superhero of his own life then what ultimately matters is the level of your weakest days and that can be a struggle.

The journey of my loneliness in short, not wanting to focus on objective facts is losing the desired and visioned narrative of my life by the break-down of my marriage. After that for couple of year there was no feeling of loneliness because the shock took all of the focus and energy. To deconstruct and then reconstruct the foundations of your whole being and philosophy of life is wearing. So in a way reaching to a state of deepest loneliness is a sure sign that great work behind me has been a success and the heart is ready to seek fulfilment, completeness again.

The state of loneliness that I am feeling is not a lack of human interaction or social contact really. The number of family connections: first and foremost my son 💕 , then my dear soon 10 year old puppy, a relationship with my mother that has elevated to never before level mainly because of this break-down, really close friends with meaningful relationships, other friends, good colleagues, social events and big circle of acquaintances, also dating and meeting new people... these are all present in my life.

The loneliness that I am missing has a home in deeper levels than everyday life. I have an abstract about that loneliness. This loneliness comes from the lack of connection at the very core level of being human. Lack of connection with someone who could multiple 1000...x all of the positives and reduce 1000...x times the hardships. Lack of synchronisation, - without + or vice versa.

I believe that this feeling I am trying to describe in a blunt way but is actually indescribable lays deeper in the dimensions where a lot of people have chosen not to live their lives or they are simply unaware of. That makes experiencing connection with someone on that level really rare. Also disappointment and frustration really regular because giving up is not an option.

Whereas I have totally cured the perfectionist in me that was a trial of mine while still discovering life on higher-social levels then I know that there is no settling in the matter of finding this one person, a woman who would be the right match. I also acknowledge that there is no one soulmate, there are plenty, simply the way I am as a person makes finding her in a fast-paced World respectfully and sustainably a mission of impossible.

I have found many tools that are able to mask this rock-bottom feeling and also to bring relief to cope with it on daily basis. Learned through gratitude and mindfulness to still enjoy living every day in a meaningful way, but I can not get rid of the big hole in the heart and I know it not to be possible to get rid of.

I am really tired of holding on to the hope of a miracle, but hope is the only thing that remains for me.

It is always darkest before the dawn and hereby I will publicly send out my request for the entity, Universe, god - however someone would desire to call the ultimate connectedness of energy to give me that someone.

Someone to resonate, to understand and who would take me in with both the goods-and-bads and  someone with a shoulder to press my head on. Not because I would necessarily need strength or supportive structure, there is too much of strength in me already. Simply need that shoulder and kind eyes desiring for what boils in me and what I can offer because of the combination to make this partial equation whole, the other side of my meaningfully lived life.

Even better is that I could do the same for her.