Kui ma nädal enne oma sünnipäeva vaatan enda peale siis metafoorselt on toimunud jõuallika vahetus. Ümberringi näeme liikumises evolutsioonilist arenguhüpet. Fossiilsete kütuste lõpuaeg on alanud ja liigume väikeste sammudega elektrifitseerimisele (taastuva energia allikatest) ja mistahes muudele jõuallikatele mis on paremas tasakaalus loodusliku tervikuga millest osad oleme. Naljaga pooleks on viimase aasta-kahega minu sees toimunud sarnane üleminek. Üleminek energialt mis ei ole jätkusuutlik, toodab eraldatust elu tõelisest olemusest, ühendab lahti inimestest enda ümber ja kaose-rahulolematuse energiast mis on võrsunud oma mõtete keskkonnast. Määrdunud peeglist mis ei suutnud tagasi peegeldada minu ja igas inimeses elavat sügavat ja igavest olemust. Üleminek energiale mis on rohkem kooskõlas inimkogemuse sügavusega ja sellega mis näib olevat oluline siis kui kasvab eneseteadlikkus. See ei ole finishijoonega muutus, aga see hüpe mis ma olen seesmiselt teinud on mu enda hinnangul ja senise elu vaates revolutsiooniline ja võrreldav reisiga Marsile. Tunnen, et varasemalt olen teinud isiklikku arengut horisontaalselt, kuid viimastel aastatel verikaalselt,
Individuaalne periood elus mida psühholoogias arengukriisina tuntakse, rahvakeeli ehk keskeakriisiks nimetatakse. Kantud ülitugevast emotsionaalsest kannatamisest mida moepäraselt läbipõlemiseks saab nimetada. Talv. See talv mis ühiskonnas väljendub pandeemiate ja sõdadena... Samal ajal ei mõõdu nädalatki kus ma ei kohta mõnda uut inimest kes avab oma arenguväljakutseid millega ta hetkel silmitsi seisab. Seega teen ettepaneku olla nõus, et meid ümbritsev energiavõngete tase tõuseb ja jääda sellest evolutsioonilisest juhtmehhanismist, mis meie enesetunnet hea/halb skaalal kvalifikatsiooni kombel määrab väljapoole on järjest valusam ja talumatum. Küllap see umbes selline tunne on, et ujud ja jalad ei ulatu põhja enam kui ise kaasa ei liigu ümbritseva energeetilise muutusega. Pole vahet kuidas inimesed seda parasjagu sõnastada oskavad või kas nad iseendas ja teistes selliseid arengu ilminguid on otsustanud naeruvääristada ning ennast sulgeda oma arengupotentsiaalile või teiste vastu empaatiat või huvi tunda. See protsess käib spiraalina meie kõigi sees pidevalt.
Olles kogemuslikult rajal mis sind sunnib vaimselt kasvama mitte ei paku sulle selleks meeldivat võimalust saavad väga paljud asjad selgeks. Asjad mis enne tundusid olevat tahtejõuga seotud ja millele ikka alla vandusid on muutunud äkitselt näiliselt elu ja surma küsimusteks. Kliźeed ja sõnad, varasemalt ilma lähedalt puudutamiseta on ühtäkki kristallselged ja nii otseselt elusse puutuvad. Teeviidad näitavad suunda ühte ja samma kohta. Õpetused, viisid kuidas inimesed selle raja leiavad ja kuidas nad seda käivad varieeruvad aga kõik need õpetused mis on tõesed ja terviklikud viivad inimest välja ühte ja samasse kohta.
Psühholoogiliselt oled sellises eluetapis maani maha kistud. Suitsuandur hüürgab koguaeg... Aastatepikkune stressis, mitte piisav olemise tundes ja saavutustevajaduses elamine on teinud oma kahju... Teekond viib läbi taipamiste seniste katkiste mustrite nägemiseni. Häbi leiad üles sügavalt juurtśakrast (võib palju nalja teha energiakeskuste osas inimkehas aga ei pea vist veenma nende olemasolus neid kes eneseteadlikkuse kasvu läbi reaalseid kogemusi on saanud mida ise endale pole külge "tellinud")(või ka neid mitmeid vanu vaimseid praktikaid ja nende loojaid ja järgijaid. Siis kui inimestel oli veel aega vaadata sissepoole. Samas kus ka kannatuste liik mida kogeti juhtis selgelt enda avastamise suunal) Lisaks häbile hirm ja muretsemine. Saamahimu. Viha. Ühtegi etappi ei saa vahele jätta ja kõigil nendel tunnetel mida negatiivseteks määratleda saab on kehas oma kodu. Nagu on ka positiivsetel. Alt ülesse. Pärast enda olemuse ja oma varjude nägemist tekib võimalus õppimise, väliste abiliste ja praktiseerimise kaudu neid mustreid hakata teadlikus osas endast muutma. Võib-olla isegi algset olekut taastama oleks parem sõna kui muutma. Kui teadlikkus tundub juba oma pidepunkti leidnud olevat siis avastad, et ees seisab veel raskem ülesanne. Omistada oma taipamised, praktikad ja igapäevane uus elustiil alateadlikule osale enda mõistusest mis tegelikult kontrollib meie reaktsioone 95 % ajast. See aga on väga pikk ülesanne ja siin peab paika Naatan Haamri raamatu pealkiri, et "aeg parandab hoolitsetud hingehaavad". Enda vastu tuleb lahke olla, et mitte uuesti ja uuesti samasse sohu põlvini sisse vajudes julgust kaotada. Aeglaselt, aga nii et see ikkagi on päriselt võimalik püsivuse ja vaeva nägemise korral hakkab see vale ja kurjuse eksitav olek lahustuma ja selle alt hakkab järjest enam välja paistma see mis teeb terviklikuks.
Oleme me ju kõik tegelikult sündides puhtad ja ideaalsed. Sünni ja surma kogemus tekitavadki selle duaalse reaalsuse ja lähteülesande mida inimestena peaksime murdma kasutades õpetajatena aega ja oma keha. Teekond kulgeb kas tagasi sinna või edasi sinna ühtsesse kõiksusesse aga arengu eesmärk on jõuda võimalikult lähedale sellele olekule mis meil on kui siia ilma jõuame ja hing meie kehasse pannakse. Ma olen enda jaoks sõnastanud seda nii, et see jõuallika vahetus millest ma alustasin kujutab endast seda, et minapilt mida siin Maailmas suuta võimalikult suures osas ajast kehastada peab saama võimalikult sarnaseks hinge olekuga. Küllap see teekond käib nii paljudel teistel nagu minulgi, et esmalt peab oma meele avama sest see Maailm ja negatiivsed kogemused mida me evolutsiooniliselt tähtsustame liialt kui me pole teadlikud tekitavad suletud meele. Suletud meel võtab meilt ära võimaluse olla ühenduses oma südamega ja avada end elule haavatavuse, aktsepteerimise ja julgusega. Läbi lahkuse ja armastuse. Ainult läbi nende kahe on võimalik jõuda rahu ja rõõmu kasvava tunnetamiseni ja kehastamiseni läbi oma identiteedi siin maal.
Ma olen pikalt mõelnud sellele, et pragmaatiku ja õpetaja anniga inimesena kuidas valida sõnu vaimse arengu teekonna kirjeldamiseks, mis ei tekita inimestes, kes ise sama rada veel ei käi sildistamist või käega löömist. Et saaks teemast rääkida dogmadest vabalt. Et inimesed mõistaksid teema väga selget praktilist väärtust nende elude elamise juures. Vanal ajal peeti paljusid täna lihtsalt kättesaadavaid õpetusi pühadeks ja need olid salajased. Preestrite ja valitsejate pärusmaa. Vastuvõtlikkus mis on tänaseks tõusmas aga endiselt jääb väga suure vähemuse juurde osalt aga teisalt inimese isiklik areng mis järjest vähem nõuab teistele oma seisukohtade peale surumist ei loo pinnast nii olulise teema kiireks levikuks. Siiski on lootust, arvestades, et näiliselt järjest enamad inimesed samu radu käima on asunud. Ilmselt see näitab, et üksikisikud ja ühiskonnad ja terviklikult see meie planeet siin on oma olemuselt järjest rohkem katki... ja jumal/energia/consciousness aktiveerub mu hinnangul just sellel hetkel kui olemus on piisavalt katki, tõest kaugenenud ja tuleb hakata taastama terviklikkust.
Minu viimase eluaasta heietuse postituse mõte ei ole hakata jagama seda, mida olen raskuste ületamiseks teinud või seda mida olen õppinud. Jäägu need teisteks postitusteks, omavahelisteks aruteludeks või isegi iseenda sisemaailma. Paljud nendest taipamistest ja elu uutest alustest mis on välja kujunenud on sügavalt isiklikud ja ei pea olema jagatud. Kindlasti mitte sellel eesmärgil, et teised peaksid samamoodi arvama või tundma. Samas on oma tee jagamine neile kes seda tahavad tähendusrikas ja fulfilling. Inimene imetajana on sotsiaalne olend, kes energeetiliselt toitub kasvavast ühisest energiast- sünergiast mis on suunatud terviklikkuse suunas. Elu loob ise need hetked. Järjest sünkroonsemalt ja järjest tihemini. Toob ellu neid kellelt õppida ja kes vajavad seda kogemust mis mul on jagada. Õpetaja ei pea sealjuures olema targem ja kogenum, väga tihti võib õpetaja olla täiesti juhuslik inimene läbi mingi näite mis on vajalik kogeda või see õpetaja võib olla ka keegi kes tekitab raskusi ja on justkui märksa madalamal trepiastmel oma teekonnal.
Kuigi ilmselt on minu postitustest ja huvialadest keerulise hooaja läbimine elus välja paistnud siis tahtsin selle postitusega lihtsalt saada midagi oma peast "paberile", et markeerida ära see verstapost kus ma tunnen, et värv seinas on muutunud. Piisavas koguses kindlat jalgealust on ehitatud, et olla ajaliselt järjest kasvavalt tasakaalu ja terviklikkuse seisundis. Endiselt murdudes ning alandlikult mõeldes sellele, et ei tea ette oma päevi ja mis need toovad. Samuti, endiselt komistades aga juba järjest püsivamalt avatud meele kaudu avatud südame ja hinge olemusega kooskõlas.
Ma usun, et mu viimased aastad on mind palju lähemale viinud elamisele. Õeldakse ju, et kõik surevad aga kõik ei ela. Tunnen, et elan täna rohkem kui väga pika aja jooksul... Ma olen oma sisevaatluse käigus tuvastanud hulgaliselt kinni jäänud energiat teismeeast, mis tekitas palju mustreid mis said kütuseks minu ohvri rollile. Lapsepõlves kogetut läbi unenägude, spontaansete meelde tekkimiste või nägemuste kaudu tajun väga vaba ja harmoonilisena. Miski mille suunal edasi liikuda.
Kasvanud on vaikuse armastus ja looduse rütmide austamine, iseenda nägemine selle osana ja rahulolu kõigest. Vähenenud on klammerdumine ja kontrollimise soov. Kui see pürgimus kuhugi poole edasi liigub siis liigub ta praktikate ehk oma aja kasutuse suunas mis võimaldaksid iga elatud päeva millest kokku tulebki meie elu veeta selliselt, et kasvaks mastery armastusest, valgusest ja teiste teenimisest. Läbi selle, et leida aega nii oma keha, meele, südame kui vaimu tarkuse kasvatamise ja nende eest hoolitsemise tarbeks.
