02 October 2018

30 aastat võite keset kaost ja läbi paksu metsa ... paksu metsa?!

Selle asemel, et kirjutada oma viimasest eluaastast on juubeli puhul sobilik võta laiem fookus: 20-30. Võtta laiem fookus aga koonerdada sõnadega ja rääkida ainult kõige suurematest take-awaydest.

Kui mul oleks piiratud arv sõnu, ala nagu Twitteris, siis kõige suurem õnnestumine viimase 10 aasta jooksul on olnud see, et mind on saatnud pidev soov lõpetada kannatus ja segadus. Valmisolek võtta vastutus iseenda mõtete-sõnade-tegude eest. Olla oma elu peategelane, kangelane mitte ohver ja jõuda välja elu põhitõdedeni tundes sealjuures ära minuks olemise põhiväärtused ja jäädes nendele kindlaks.

Tean, mis on minu elu 3 kõige tähtsamat asja ja 5 kõige kallimat inimest- minu tõeline perekond. Olen vabanenud nii paljust sellest mis raamistab inimeste elusid ja teinud läbi eneseotsingu suuri samme universaalse tõe suunas. Eks universaalne tõde on väga libe termin mida kasutada, aga siiski mulle tundub, et kui erinevad inimesed on avatud meelega piisavalt palju pühendumist ja aega sisse pannud jõuavad nad väga tihti samadele järeldustele.

Seda saan ma õelda olles ehitanud suurema osa viimasest kümnest aastast üles varemeid selles mis nendest kolmest kõige tähtsamast asjast on minule kõige olulisem. Olen tajunud juba teisme east, et minu esialgu päästik aga hiljem elu õppetund on silmitsi seismine ebaõiglusega. Sellega, et sa saad kõik mis sa tahad, aga sa ei saa seda mida sa tahad kõige rohkem. Pidanud läbi kõige valusamate ja pimedamate teekondade nii argises kui sügavamas seesmises Maailmas õppima seda, et aeg-ajalt ei piisa parimast tahtmisest ja suurimast jõupingutusest ning andestama õppimine läbi suurima kaotusetunde ja valu annab rahu aga ei vabasta kunagi päriselt. Midagi jääb.

Ma olen läbi kasvanud nn massitarbe religioonist ja usun siiralt, et me kõik oleme üks. Kui sa saad lapse sa koged seda kuidas sündides temas on esil see valgus mis meid kõiki ühendab. Sa saad aru, et temaga tuleb väga hoolivalt ümber käia, et raamistada võimalikult vähe selle hetkeni kuni ta on võimeline ise oma elu peremeheks saama ja need raamid, mis Maailm sinna on loonud purustama ja alustama oma teekonda tagasi selle valguse suunas.

Samas kui sa jõuad selle arusaamiseni, siis vähemalt minul on kohale jõudnud ka see, et kuigi pidev areng on see mis annab elule mõtte, siis surmahirmu kaotab mõistmine, et me oleme kõik siin saamas lihtsalt elamise kogemust. Elu oma paratamatustega tabab meid kõiki, tihti oleme me ise süüdi. Süüdi selles mis on hästi ja süüdi selles mis on halvasti läinud. Tihti ei ole me ise süüdi, kuid see kuidas ja kas me püsti tõuseme määrab millist elu me elame. Kuna me kõik oleme algselt üks siis kõige halvem asi mis me saame teha on hukkamõistmine ja millessegi püsivalt kinni jäämine. See sööb ainult iseennast, sest oleme ise osa kõiksusest.

Selle ideaali tajumises ja nö sisemise rahu omanikuks saamise juures on siiski filter. Inimeseks (loomaks) olemise filter. Ma olen viimasel aastal uurinud selle kohta, kuidas inimese mälu töötab ja kuidas inimene paneb kokku emotsioonid. Need 2 teemat on oluliselt aidanud täiustada oma arusaamist inimese psühholoogilisest anatoomiast ja leida uusi teid harjumuspärastele reaktsioonidele. Vähendada sildistamist ja kitsaid kategooriaid ja nimetusi oma elus.

Üks väga suur vabastus minu jaoks on olnud iseeneses pimedama poole aktsepteerimine, talle loa ja vabaduse andmine. See võtab arvesse universaalseid põhimõtteid ja enda väärtusi, aga kui anda õigus eksisteermiseks enda tumedamale poolele, siis see toob vabaduse igapäevases võtmes ja inimesed kes pühendavad oma elu oma instinktide vältimisele ja tumedama poole maha surumisele ei saavuta minu seisukoha järgselt oma potentsiaali ega koge elu täiel rinnal, ei saavuta rahu iseendaga. Peeglisse vaadates.

Ma olen ülimalt tänulik selle eest, mis elu on mulle pakkunud 10 aasta jooksul, mil on toimunud transformatsioon vihasest, haavunud, segaduses noorest poisist meheks kes on hea isa, siiras armastaja, hea sõber neile kelles tunneb ära oma inimesed ja mitmes mõttes eesmineja ja juht.

Üle kõige olen tänulik iga hetke eest mille ma saan veeta Maikiga ja selle eest kuidas ma saan kujundada tema elu ja suunata enda poolt ära tuntud tarkuse suunas.

Ma olen väga tänulik Välgu eest. See pehme kallis koer on minuga läbi teinud 9,5 aastat sellest karusellist. Võib tunduda triviaalne- lemmikoom, kuid kui sa oled omadega emotsioonides mis on sügavamad kui igasugune valu ja viha, lihtsalt pilkane tühjus ja pimedus siis see, et sa ei ole päris üksi aga sinuga on truu kaaslane teeb imesid. Igapäevasest kogusest puhtast rõõmust ei maksa rääkidagi.

Aitäh väärivad ka tõelised sõbrad. Need kelle sõpruse osas ajahammas peab vastu sest teemad mida omavahel rääkida ei keerle vaid autoliisingu ja ühiskondlike ootuste ja nende täitmise teemadel. Need kellega vestlused toimuvad sügavamatel teemadel, mis on juhitud soovist olla üksteise jaoks olemas ja käia koos inimeseks olemise rada.

Tegelikkuses on nii, et sõnadesse võiks panna nii palju. Siiski see mis ennekõike väärib tähelepanu on  see, et teada saamine iseendast ja selleks, mida tähendab olla inimene on üks tõeliselt vinge lugu. Minu madalad ja minu kõrged on elus olnud päris kontrastsed, aga hei, seda kirjutades tuleb arvesse võtta, et kõik on alati suhteline. Kui teha ära nii liitmise kui lahutamise tehted ei ole mul endal mitte mingit kahtlust, et see kus ma 30 aastaseks 1 minut tagasi saanuna olen on sellisel kõrgusel seisund kuhu väga paljud erinevate asjaolude tõttu ei jõua oma elus välja ning see vabadus ja heaolu milles oma elu saan iga päev ja iga hetk veeta on võrreldamatult head ja panevad ainult huviga ootama seda mida tulevik toob.

Olen kindel, et kui süda on lahti ja oled aus ja hea siis täpselt seda saad Maailmalt ka vastu.

Palju õnne ja teretulemast vanaduspõlv. :D
























23 March 2018

Lämbumine

Läksin õue jooksma sest tundsin, et keha piirjooned ei kannata seda survet enam välja mis mu seest tuleb. Sisuliselt terve 5 km ringi keha vabanes pingetest konstantse pisaratejoana, mis pole ilmselt sama ilus vaatamisväärsus nagu Keila ja Jägala juga neil päevil aga mis siiski päädis jäätunud vuntsidega ja tekitas tunde, et tahaks midagi enda seest välja kirjutada.

Julgen arvata, et olen täna tugevam, karastunum kui ma uskusin, et ma eales suudaksin olla. Tunnen et olen jõudnud täieliku vabanemiseni, elus olemine ei ole koormav ja ise vähemalt tunnen, et olen aru saanud kes ma olen, mis ma soovin elult saada ning reaalselt saan ka selle järgi talitada.

Seda halvavam on tunda enda sees jõuetust.

Füüsiliselt on hea näitlikustada, et inimese võimetel on piirid... Ma pean ennast ka üle keskmise tugevaks inimeseks füüsiliselt, kuid ma ei arva, et jaksaksin üksi tõsta veoauto ühest kohast teise. Aina enam leian end kahjuks aga mõttelt, et huvitav kus jookseb sarnane piir inimese jaoks seal kus ta enam ei ole suuteline ära taluma valu, pettumust, igatsust? Annan endale aru, et see on individuaalne ning tegelikult ei sõltu ainult sellest mis kaasa on antud, aga lisaks ka sellest mis oskused on omandatud ja kui palju treenitud...
Ma arvan, et ma olen oskused omandanud ja palju treeninud aga tunne on et ei tea kui palju veel jaksan, sest koormat tuleb koguaeg juurde. On päevi mil oled põlvili, on päev mil korraks tunned et jaksad päris hästi ja on neid kus tunned, et siin see teekond lõppeb.

Ma olen igati päri sellega, et inimestena oleme me siin Maailmas selleks, et midagi õppida. Tean praeguseks juba üsna kindlalt, et mina olen siia tulnud õppima seda kuidas taluda ja saada hakkama ebaõiglusega. See on minu suurim väljakutse väikesest peale ning elu on taas ja taas armutu selle koha pealt.

Samal ajal on elus duaalsus veel üks kindel jõud. Tunnen ise, et olen teinud läbi lõputult pika teekonna, et jõuda sisemise rahuni, kindluseni, selge mina pildini, inimeseks olemise kogemuse mõistmiseni. Tean mis on minu jaoks õige ja õiglane. Tean ka kuidas ma tahaksin, et asjad läheks ja olen see kes on alati olnud suuteline tegema rohkem kui keegi teine, et oma eesmärke saavutada. Tunnen, et sellest rahust on minu järgmine õppimise samm see, et leppida et minu jaoks võibki lõpplahendus olla halb. Leppida elu paratamatusega. Lõdvestuda valusse. Samal ajal aktsepteerida sisemist võitlejat, mis on minu teejuht ja moraalne kompass olnud pikalt ning teadvustada endale, et tähtis ei ole see kas võidan mina või võidab ebaõiglus, tähtis on see, et ma võitlen igal juhul nii kaua kui mul selleks võimalust on. Michael Jordan on ütelnud, et ainus võimalus kaotada on alla andes, sest lõpuks on alati kõik hästi. Kui pole hästi pole veel lõpp. Ma ei tea kas tal on õigus või mitte, aga see on üks neid tsitaate mis on kõvasti kõvasti jaksu andnud. Avastamine, kui kaugele ma suudan minna jäädes kindlaks iseendale, oma põhimõtetele, väärtustele, tahtes kõigile parimat ja uskudes sellesse et inimesed on ilusad ja head  on väljakutse millega ma tunnen, et tuleb leppida.

Ainus lootus on, et see väljakutse ei suuda mind lämmatada.

Piltlikult õeldes tunnen end liiga tihti olukorras, kus oled justkui sohu vajunud, nii et suu ja nina on juba muda täis ning sa tead, et sul on elada nii kaua kui suudad hinge kinni hoida, aga ikka elab lootus et kohe tuleb keegi kes su välja sirutatud kätest haarab ning su välja tõmbab.

Seesmine keeris teemadel mida ma avada ei soovi on mu sees käinud pikka aega ja kasvavas tempos. Mõtlen tihti, et jube hea oleks mõni mõte avaldada, et neid sensatsioone paremini mõista aga siis ratsionaalne mõistus või small me maandab selle ära. Hea, et aeg ajalt ma endast jagu ei saa ja otsustan end välja kallata sest need kogemused on pakkunud suurt vabastust ja tuge.

Põhjus miks blogi on endiselt minu jaoks escape juba teismeliseeast saati on vist ette määratud üksildus ja see, et ei tunne sellist inimest kellega saaks samal lainepikkusel jagada ning kogeda vabastust.

Üksildus on üks teema mis väärib kunagi tulevikus omaette postitust, kuid kuigi mu ümber on väga palju häid inimesi siis enamus rollides olen terve elu mina see kellelt eeldatakse tugevust, juhtimist, kannatamise aktsepteerimist. Valu sellest, et mul pole kõrval inimest, kes tahaks mind toetada, kes aktsepteeriks mind sellisena nagu olen ja kelle osas tunneks sama on täiesti talumatu.

Tean, et õeldakse, et enne koitu on kõige pimedam aeg seega loodan siiralt, et koidik on lähedal ja jõuab enne kui hingeõhk otsa saab. Lämmatav tühjus ja suur pimedus, mis on läbi kõige sügavamatest negatiivsematest emotsioonidest ja mida on kogenud ainult need inimesed kes on oma elus tõeliselt sügaval ära käinud peab olema millegi jaoks hea ning aeg on küps selleks, et aktsepteerida oma sisemist võitlejat ja lasta ta esile.