On palju inimesi, kes elavad tänase nimel. Nad ei mõtle sellest, mis tuleb, vaid valivad emotsioonid, nad ei karda teha kardinaalseid otsuseid, ega järske muudatusi. Kui kasutada sellist lähenemist tundub, et see polegi halb. Ometi on igal asjal kaks poolt. Igal liigutusel ning otsusel on tagajärg. Olles hoolimatu homse päeva suhtes, võib väga vabalt juhtuda, et järgneb pikk piin mingi hetkelise naudingu nimel. Ka siis on ju soov elada päeva korraga ja võtta elust maksimumi, aga eelnevate liigsetest riskidest kantud üksikürituste tulemusena võib oluliselt kannatada järgnevate soorituste (elu kui 24 h) kvaliteet.
Teine äärmus oleks need, kellel on alati valmis mõeldud, mis saab homme. Kindlasti on nad ühiskonna eeskujulikud liikmed. Nad peavad oluliseks turvalist tänast parema homse nimel. Nad justkui aheldavad end üha uute ja uute vabanduste taha, et mitte jõuda oma eesmärkideni. Need inimesed ei ole tavaliselt õnnelikud, ent ometi on nende elus rahu, stabiilsus ja kaalutletud tegevus. Nende eelis peitub rahulolus hetkeolukorraga, puudus aga soovis alati saada enamat, aga mitte veel... "Ma pean enne täitma veel selle väikse eesmärgi jne..."
Ma ei tea miks, aga see dilemma ja nende kahe äärmuse subjektiivne vahekord tõuseb tihti mulle kahe kõrva vahele helisema. Milline oleks kuldne kesktee? Kas seda saab ka tunnuseid-pidi defineerida?
Ma tahan nautida tänast päeva täiel rinnal, andmata ära midagi homsest. Tahan planeerida oma käike pikalt, raiskamata ära praegust parimat. Teoorias nõuab see natuke vängemat mõttetegevust ning võimekust oma tegevust kõrvalt jälgida. Praktikas ilmneb vastandlikkus, justkui 0-hüpotees, mis lükkab teooria ümber.
Ma arvan, et see on oluline sõlmpunkt 21. sajandi noore inimese elus. Me oleme uue ja liiga kiiresti areneva aja etturid. Tundub lohakas planeerida pikalt ette, sest tagataust on ebakindel, aga ei saa püüda päeva, sest on oht, et hoolimata tormide räsimisest jääb vundament püsima ning homne ei erine tänasest rohkem, kui ainult oma vormi poolest, sisu jääb.
Jään vastuseid otsima, sest selle "makro" küsimuse vastus hõlbustaks kõvasti väiksemates probleemides seisukohti võtta ja otsuseid teha.
