02.10.2023 35 aastast sünnipäeva tähistades on tunne nagu oleksin edukalt väljunud sellest mida laialdaselt nimetatakse keskeakriisiks. Iseendaks saamise etapist läbi massiivse haavatavuse ja kannatuste.
Esmalt väljendub see emotsionaalses enesetundes. Öö on vähemalt selleks korraks läbi saanud ning asendunud uue päevaga.
See uus päev leiab väljendust hoopis paremas turvatundes. Närvisüsteem ei ole enam katki läinud suitsudetektor, mis vahetpidamata häiresignaali üürgaks. Samuti elu usaldamises. Ühel ajal on väga väga palju paranenud kontakt nii maandusega ja enda kehastuse ja ürgse päritoluga kui ka avarusega kosmose poole.
Väga paljudest hirmudest on saanud andestuse ja aktsepteerimise läbi armastus. Üks minu kolmest enesearengu eesmärgist mille suunas püüan teadlikult hetkel liikuda on Mõtle südamega.
Selle aasta vältel olen tundnud edasiliikumist selles suunas. Kui terminid nagu waking up, growing up, cleaning up on olnud varasemalt minu jaoks väga olulised isikliku arengu töö valdkonnad siis hetkel näen just, et tänu paremale kontaktile iseendaga on saamas väga oluliseks selline domeen nagu Opening up.
Tundes end kogemusliku teadmise kaudu kontaktis olevat loojaga ja suutes järjest rohkem ja rohkem tegutseda just südame-meele soovituste järgi siis tunnen, et julgen avada ennast.
Ennast avades saab väga selgeks, et inimestena tunnetame elu tõelist väärtust just siis kui anname. Anname endale unikaalsel moel panuse ühiskonna heaks ja veelgi enam teiste inimeste heaks. Minu jaoks on täiesti selge, et see täiendav avanemine saab olema järgmise eluringi üks suur soov ja väljakutse. Harjutamise objekt.
Südamega mõtlemise teemas on mulle tüüp A inimesena väga tähtsaks sel aastal saanud selline väljend nagu intention without attatchment - kavatsus ilma klammerdumiseta. Esimest korda elus praktiseerides stoikude harjutusi nagu "Retrospektiivne perspektiiv" või "mõtle et sa teed seda elus viimast korda" saab pahempidi keerata igapäevase hirmu millegist ilma jäämise suhtes väga tugevaks tänutundeks, et sul on võimalik miskit oma elus nautida.
Veel üks isiklik eesmärk mille kallal olen päris tugevasti toimetanud on füüsilise keha tervis. Olen selle aasta jooksul endale selgeks teinud, et meil on 3 keha... ja see jämekeha või füüsiline keha on see mida ma silmas pean. Taastudes vähe haaval närvisüsteemi plahvatusest siis keha eest hoolitsemine ja oma elustiili balanseerimine said minu jaoks mõõdapääsmatuks teeks juba mitu aastat tagasi.
Viimase aasta jooksul sai aga väga selgeks, et see füüsiline keha ei ole mitte pelgalt jalgratas meele ja vaimu teenistuses vaid võrdne partner. Teda ei peaks vaatama kuidagi eraldiseisvana.
Olen saanud väga palju julgustust läbi selle, et oma füüsilise keha tasakaalu otsides muutub väga palju paremaks ka emotsionaalne ja spirituaalne seisund.
Olen tegelenud nii somatics teemaga, aktiivselt hoolitsenud enda keha eest integraalse meditsiini praktikaid tehes (selleks end viimase millimeetrini läbi testinud) ning julgelt katsetanud mitmeid erinevaid kehapraktikaid ja teraapiaid. Just praegu seda kirjutades on mul käsil kraniosakraalteraapia 5 korra kuur. Selle käigus olen enda jaoks võimsalt avastanud varem vaid woo-woo terminiks pidanud Sisemise tervendaja. On väga hea tunne tunda seesmist jõudu mis saab su jaoks väga palju ära teha kui sa vaid lased. Mehena meesenergias on nii lihtne otsida lahendusi välisest.
Mul on tunne, et teekond mis ees ootab on kantud... ja põnev. Olles leidnud sisemist tasakaalu endas, peres, töös ja sõprussuhetes tunnen, et mul on energiat mida jagada ja sisetunne ütleb, et usaldades oma rada on palju põnevat ees ootamas.
Kui mõtlen teemade peale mida uurida ja kust otsida järgmisi vastuseid enda teele siis kuigi olen väga palju toitunud viimasel paaril aastal eri tarkus-traditsioonide, religioonide, filosoofiate ja psühholoogiate maailmadest siis usun, et see kaevamine viib edaspidi veel sügavamale.
Minu jaoks on muutunud väga huvitavaks äärealad. Need mida võib pidada elu-surma, mõtteselguse-hullumeelsuse, armastuse-hirmu ja muude taoliste fundamentaalsete duaalse maailma vastandite kohtumispaigaks. Mulle tundub, et just nendel äärealadel toimub see eksam või ultimate eneseületus mis aitab vabaneda sügavatest kannatustest. Ületada paradokse tundub vajalik. Inimestena pürgime kõik jumalikkuse mõistmise suunas ja julgus ning tõe otsimine ja leidmine selles mida ebatõeseks üldistatult soovitatakse pidada tundub ligitõmbav.
Veel olen enda jaoks selgeks saanud aina enam kogemuslikkuses selle mida olen juba mõnda aega teoorias tunnetanud. Vastused peituvad tühjuses. Mitte millegi tegemises. Vaikuses. Kuidas iganes soovite. Kui armastus täidab loovusega siis tühjus vabastab. Absoluutselt vabastab. Olengi end ümber loomas ja otsimas praktikaid ja neid kohti kus tunneksin, et usaldan end tühjuse teenistusse. Getting lost ja Unknowing on märksõnad.
"Master does nothing yet nothing is left undone."
Mida suurem on inimese kokkupuude teadmistega seda suurem on kokkupuude sellega mida ta ei tea. Kui inimene tunneb, et enam ta edasi õppima ei pea siis pole vahet kui tark ta selleks hetkeks on, siis ta kogeb täiuslikkust. Õppimise lõppemine on täiuslikkuse kogemuseks mõõdapääsmatu. See on miski millest püüan lähtuda oma 35. eluaastal. Terve oma elu olen just pidanud oma tugevuseks võimet omandada keerulist ja õppida. Nüüd siis käib mäng kiirrongi pidurdamise peale.
Loodan et järgmised 365 päeva mis ees ootavad saavad ühelt poolt kantud sellest, et see leitud kindlus, julgus ja teotahe leiaksid seda sügavamat vett ja vaiksemat olemise viisi. Seda on vaja. Seeläbi ma tunnen on võimalik jõuda inimesena kohta mis võimaldab aina rohkem ja rohkem kehastada lahket armastust. Rõõmuga andjat.
Gida, 2 aastane tütar, printsess, on sel aastal toonud sõnavarra ühe vana sõna uue käibefraasina. Ta ütleb meile teistele peres päris tihti, et me oleme parimad. "Issi sa oled parim!" "Emme sa oled parim!" "Venna sa oled parim!" See leitud sõna on teinud nii palju rõõmu ja tahaks seda õelda absoluutselt kõikidele. Te olete parimad. Loodetavasti avanevad meil kõiigl silmad, et seda näha. Nagu Coldplay laul ütleb: we're all made of each other baby...
xoxo, musid kallid Helen, Gida, Maik ja Välk. Te olete parimad!
