Two liberationsit tuli täna nii hea. Viimasel ajal olen üsna stressis, palju tähtsaid küsimusi eel seismas, mis minust saab, kuidas saab, kus saab, kellega koos saab. Mida tahan ja millised on võimalused...
Korraks aitas sellest välja tulla eelmise nädalalõpu Allika laager, mis oli üle aastate tõeliselt hea ja püha. Minul tuli nüüd isegi soov Raamat läbi lugeda, mitte raamat vaid Raamat, tahan selle aastaga Piibliga ühele poole saada, oleks hea... Leiaks palju alust eluks ilmselt.
Aga siiski täna. Tulime Võistesse, maale siis, kihutasin ringi ATVga alguses, oli niisama see stressi eemale peletamise tunne, kiirus, tõusud ja mõllud. Siin ideaalne: metsarajad, läheduses karjäär kus saab mõlllata ja Jõulumäe need igasugu rajad, suusa ratta ja värkide, tõuse langusi asju kõik täis, nii hea.
A nüüd käisin õhtul pimedas sõitmas. Pleier peas, jäin seisma karjääri ääres, seal nii palju heledat liiva, et seda kohta pimedus ja öö ei valluta, nii hea. Istusin, vaatasin, nautisin ümbrust. Leidsin endale esimese koha, kus saab mõelda, leida aega enda jaoks ja tunnetada looduse vägevust.
Edasi läksin Mere äärde, siin on nii ilus, justkui sopp Pärnu lahes veel, vasakul kaugel üksikud puud paistmas karjamaade tagant jne. Siis vaatasin seda. Taevas lendas reaktiivlennuk, paremal oli kaubalaev liikumas Pärnu sadamast kas Läti või Taani väinade poole või kuskile sinna lõuna/loode poole. Siis aga vaatasin ja nägin silmapiiril majakat mille järgi laev oma teed tegi ning jäin seda vaatama, alles siis kui olin seda umbes 10 sekundit vaadanud märkasin et sellest vasakule ja paremale jäävad iga natukese aja tagant punaste tulukuestega valgustatud madalad ja õrnad tähised, mis näitavad laevale samuti, kus on madal. Sellega seoses tuli mulle meelde see, et vaid see, kes vaatab elu lähemalt näeb selle imesid. Hetkeks oravarattalt maha astumine, asjade üle järele mõtlemine aitab avarduda ja näha asju, mida muidu ei oskaks...
No comments:
Post a Comment