Tänu taevale, et on selline isadepäev, mis kõneleb mu vastu olnud!
Ärkan hommikul, lähen alla, kus on kaetud laud kõige hea ja paremaga... mingil imelikul põhjusel on isegi coca cola zero lauapeal, jajaa toosama mida ma olen kaua juba proovida tahtnud, aga mitte piisavalt, et seda ise osta... Niisiis asun maitsma, ja ei tunne mitte miskit :/ Õige küll ma nohus ja kurk haige, ehk ma ei tunne midagi... Ei kook, rullbiskviit, coca zero, mandariin ega pärastlõunane isadepäeva söömaaeg, ei miskit... nagu tumma massi ajaks sisse...
Tahan jälle tunda maitseid, kuid olen siiski õnnelikeim, sest nohu ega kurguvalu ei võta üht maitset suust, see on armastuse maitse, mis mind jälle on üles leidnud! Tänks isadepäevale, et ta tegi maitsed väärtuslikuks ja andis mõista mis maitse on kõige väärtuslikem!
No comments:
Post a Comment