Kuna ma olen juba 23 aastane, siis tahes-tahtmata hakkan otsima õigustusi ja positiivseid põhjendusi sellele, et ma pole enam laps. Üks mõte, millele täna tulin puudutab elukogemust ja kuidas see mängib kaardid kätte vanemale kehale. Mäletan, et olles noor sai imetletud vanemaid (mitte ilmtingimata vanasid) inimesi. Näiteks spordisaalis, sest nad jaksasid rohkem või lugedes nende inimeste kohta kelle otsustest sõltus palju või sellepärast et nad lihtsalt olid suuremad ja oskasid end paremini väljendada või väljapeetumalt ja stiilipuhtamalt riietuda. Selliseid näiteid, kuidas olles teismeline sai imetletud vanemate inimeste voorusi on ilmselt veel ja veel. Olles aga ise saanud selleks nn. vanemaks inimeseks (peamiselt läbi ühiskonna võime võtta sind tõsiselt läbi vanuse sobivaks muutumisele ja teadmiste silmapiiri piisavale avardamisele), keda ma imetlesin olen avastanud ühe elukogemuses peituva suure eelis. Kui sa oled ise see, keda potentsiaalselt võiksid nooremad (loe: vähem kogenud) imetleda -või näiteks ülemus, olles ise ennem olnud alluv vms-, siis teadvusta endale, et sa oled kogenud ka seda imetleja poolt. Kasuta seda elukogemust ning ära unustada valgustada end teise poolega, kus sa kunagi seisid. Tuleta meelde seda aega, kui sa veel ei olnud nii tark, võimas ja ilus. See annab eelise ja võime näha olukordi terviklikumana.
Lisaks võiks ühiskonna tasandil sellise nähtuse tunnustamine panna peale eeskujulikkuse ja õigesti tegemise kohustuse, mis on minu arvates ainult hea.
Kutsun kõiki üles kasutama oma pead iga ülesande juures, mõtlema oma tegevusi läbi ning meenutama aega kui olid ise selles rollis, millele sa nüüd mõju avaldad või mida/keda sa tahad positiivselt suunata. Selline suhtumine toob positiivset resultaati ka iseendale.
No comments:
Post a Comment