Täna ma tunnen ennast nagu seljatugi saunalaval või kohustuslik kirjatükk keskmise koolipoisi raamaturiiulil. Mitte küll kasutuna, ega ka kõrvalejäetuna vaid lihtsalt üksikuna.
Kui olla pikalt üksi, siis muutub üksik olemine kergeks. Kui aga leida See, mis paneb tahtma end enam mitte kunagi üksikuna tunda, muutub asi teistsuguseks.
Ma pole kunagi saanud aru neist, kes peavad küpseks seda, et inimene ei tunne pidevat vajadust ja igatsust teise järgi, et siis on usaldus ja sellised asjad. Ma arvan, et ma näen selle läbi. Viimasel ajal saan ma olla terviklik ainult siis, kui me oleme koos. Ta on justkui puuduolev suur suur- isegi enamuse minust moodustav,- osa.
Kui me pole koos siis ma igatsen. Kui me pole koos ja ma ei tea millal me jälle näeme siis ma olen hullumas. Kui me oleme koos, hoiame, kallistame, suudleme, jalutame siis ma olen joovastuses, ma siiralt ei tea midagi enamat mida ma teha tahaks ja seda sõltumata keskkonnast. Tahaks ükskõik kus koos olla.
Jutu mõte pole see, et ma olen ahistaja ja klammerduja, vaid see, et ikka nii fantast on koos...
Hea on teada, et õnn on enda käes ja iseenda teha on, kas oskan seda hoida. :)
No comments:
Post a Comment