01 October 2017

28 ringi joostud - Mis peaaegu tapab teeb liiga tugevaks? Hirmufaktor? Vihma käest räästa alla?



Pakun välja 2 versiooni oma eelmisest eluaastast.

Esimene versioon oleks selline mida sa räägid töövestlusel või kuidas sa tutvustad ennast mõnel avalikul üritusel. Teate küll, selline kus sa esitled oma kordaminekuid ja tugevaid külgi. Keegi ju ei oota ja kedagi ei huvitagi, et sa räägiks nii nagu asi tegelikult on. Lihtsalt, et näitaksid oma kuuluvust, hoopleksid ja looksid endast mingi kassikullase kuvandi. Samas kuna igal mündil on 2 külge siis laias laastus ongi viimase 12 kuu jooksul olnud vahest ka kõige suurem kogus kordaminekuid üldse minu senises elus.

Kui olin juba 18 teadsin, et ühel päeval ma mitte ainult ei saa juhiks, millest kirjutasin oma eelmise aasta sünnipäeva postituses vaid et ees ootab ka hulk avalikke esinemisi ja Maailmas ringi rändamist ning äri ajamist. 28. eluaasta täitis ka need sisemised unistused mille täitumises olin alati kindel olnud. Julgen väita, et olen sel eluaastal osalenud ligikaudu 50l tööreisil. Ajanud äri Ameerikast - Hiinani ja igalpool vahepeal. Olnud kandvas rollis suurimate näidetena projektide müümisel millede maksumus on alanud 2 ja 3ga ning mille taga on olnud 6 nulli. Esinenud 10+ korda kokku konverentsidel ettekandjana, raadios, teles. Olnud oma meeskonnas vedajana Aasta müügitegu auhinna võitmisel, pääsenud veel käimasoleval konkursil Eesti 3 parima noore ettevõtja hulka.

Usun, et olen vääriline juht oma meeskonnale, vähemalt olen andnud endast parima. Loodan ja tunnetan, et olen saavutanud paljud inimeste usalduse, kes aasta tagasi ei teadnud veel mida oodata. Tunnen, et mu sisemine juhtimise kompass ei ole mind siiani alt vedanud ning inimesed saavad aru, kuhu suunas tahan meid viia.

Olen alati teadnud mida tähendab minu jaoks finantsiline vabadus ja kust see piir jookseb ning olen sel aastal esmakordselt selle piiri ületanud.

Suutsin teha ühest oma kaasasutatud ettevõttest exiti. Põhjus, et sellega tegelemiseks lihtsalt ei olnud aega. Tegemist polnud küll miljoniprojektiga, ent suure kogemusega hulgimüügist ja ka üsna hea tootlikkusega paari aastane projekt siiski.

Olen alati unistanud ka mingist vabatahtlikkuse alusel toimivast missioonist. Sel aastal sain enda vedada uue põlvkonna tähtsa töö Eesti Pereettevõtjate liidus.

Suhe oma pojaga on veel lähedasem ja parem kui kunagi üldse oleksin unistanud ja lootnud kuigi teadsin alati, et see saab olema silmapaistvalt hea.

Olen üle aastate füüsilises konditsioonis mille üle saan rahulolu tunda.

Ma võin õelda, et 29. sünnipäevaks olen täitnud kogu oma elu bucket listi. Selle kuhu ma olen tundnud, et soovin jõuda. Vahepeal olen lihtsalt mõnest seal olnud asjast ilma jäänud / end jätnud.

Lugedes võib tunduda nagu päris palju silmapaistvat. Tööd on metsikult tehtud. Esitan aga Teises versioonis oma aastast selle, mis on jäänud kulisside taha. Paljud teemad mille olen suutnud seljatada, mitmed mis külvavad jätkuvalt segadust ja hirmu ning mitmed mille kohta tean, et ei peagi neist terveks saama. On haavu millega tuleb õppida elama. Teha rahu ja võtta neid kui kogemusi.

Sidenote Kuna mu kindel seisukoht on, et ma teiste kohta halba ei räägi siis mõned negatiivsed teemad mis selle postituse käigus välja toon kuna peamiselt on tegemist minu sisemonoloogiga mis mõeldud iseendale jäävad siia ja nende detailidesse viivat lahtipakkimist ei ole plaanis teha.

Alles üsna hiljuti hakkasin käima refleksoloogilises massaazis. Massöörist tädi suutis mu oma alternatiivseid vahendeid uskuma panna kiire sissejuhatava küsimusega nohu kohta kui just samal hommikul olin avastanud end nuuskamast pärast seda kui umbes aasta pole nohu olnud (õhtuks massaazi jõudes enam nohu polnud). Pärast esimest sessiooni teatas ta kokkuvõtvalt, et ta ei ole oma töö käigus kohanud inimest kes nii palju näiks olevat kannatanud ja kes endalt nii palju nõuaks.

Eelmisel aastal, pärast sarnases postituses oma lahutusest ja kooselu lõpust teatamist olin sisuliselt shokis. Tegelikult oli hämmastav kui suurt toetust, abistamist ja mõistmist säherdune osaliselt piinlik teisalt end piltlikult täiesti alasti kiskuv postitus endaga kaasa tõi. Parimad sõbrad ehk oleksid ka muidu olnud olemas, kuid sain tuge väga mitmetelt ootamatutelt inimestelt. Aitäh.

Ma teadsin, et see tee mis sealt alates ees seisis ei saanud olla ilus. Samas nii piirituid kannatusi, lohutamatut hingevalu ja parandamatut lootusetust ei osanud ma oodata. Kõik see mis on järgnenud oli minu jaoks kaardistamata maa.

Üritades anda vaid pinnapealset sisevaadet oma tunde- ja mõttemaailma siis umbes pool aastat pidevat psühholoogilist nõustamist aitas oma armastatu kaotamise küsimuses ratsionaalsel tasandil enda peas sõlmed lahti harutada, leida endas mitte ainult jõudu vaid ka tahtmist edasi liikuda. Samas lõppjäreldus, mis oma peas olen teinud on selline, et kuigi mõistan situatsiooni ja olen ilma etteheideteta oma elus edasi liikumas siis ei tunne, et oleksin endale antud lubadust hoida ja armastada murdnud. Tean, et juhtunu on haav mida kannan endas omal moel kogu oma ülejäänud elu ning armastus kui selline ei saa päriselt kunagi hääbuda. 

Kuigi saame igapäevaselt oma lapse nimel koostööd tehes hästi hakkama siis üks minu suurimaid soove tulevaks aastaks on, et kompromisside tegemine selles ja parem koostöö oleks see mis juhtub. Kardan kõige rohkem üldse sellepärast, et mingi äng või vastandumine seab ohvriks Maiki heaolu.

Viimasel aastal olen lahkumineku järellainetena pidanud üle elama 2 nädalase vahega 2 läbimõtlematut kohtusse kaebamist. Nendest paar kuud hiljem pärast meeletult kurnavat perioodi loobuti. Lisaks näiteks selle kuidas pidin oma lapselt teada saama, et tema emmega elab koos uus mees, jätkuks sellele- kuidas mu laps räägib naljatades vene keelt ning justkui toob esile väljendi: "я папа". Siin kohal tahan küll välja tuua, et sellele järgnes väga konkreetne reaktsioon minu poolt. Olen pidanud aasta läbi leidma võimalusi kuidas 50 reisi ajagraafikus mitte anda põhjust ega võimalust õelda, et näe mis isa sa oled sind pole kunagi olemas, samal ajal olles ülileidlik ka selles osas, kes kõik võiksid mu koera hoida kõigil nendel reisidel jne. Parem mitte tikkudega mängida ja väga sügavale tungida, kuid võin õelda, et sellised teemad võivad olemise kottpimedaks teha. Korduvalt on olnud silmeees 9 võimalust kümnest loobuda / alla anda või teha midagi mõtlematut ja rumalat. Hea, et olen siiani suutnud alati selle ainsa valiku võtta ning püstipäi edasi liikuda. Tahaksin õelda, et halvim on mõõdas. Siiralt usun ning loodan seda.


Kui see on olnud minu isiklik ristikäik või kadalipp siis tööalaselt on samuti saanud aasta läbi pidevalt uuendada stressilevelite rekordeid ning nii mõnigi kord on ärevus tõusnud täiesti kosmiliste näitajateni. Vaatamata sellele, et olen pool teadlikku elu end ette valmistanud sellisteks väljakutseteks ning pean end väga kõrge enesedistsipliini ja enesejuhtimisoskusega inimeseks olen korduvalt leidnud end situatsioonidest, kus on tunne, et enam ei jaksa või lihtsalt ei tea mida teha. Terve meeskond on tulnud kaasa ning koos oleme teinud ülisuuri muutusi ettevõtte toimimises. Peale kauba oleme ehitamas ka lõpuni oma tehasekompleksi ning kolimas kõik ühe aadressi peale. Aplaus kõigile töökaaslastele, keda on au teenida!



Minu elu tuum on Maik. Mu süda ei ela minu sees vaid tema sees. Võin õelda, et pole puhtamat ja teravamalt lõikavamat valu tunnet võimalik tunda, kui iga kord kui pean ta enda juurest loovutama. Pole vist korda kui vaadates teda minemas jääks pisar valamata. Igatsus mida peab taluma on otse õeldes talumatu. Nagu eelnevalt mainisin siis meie suhe on täiesti imeline!!! See on kolme hüüumärgi koht. Tunnen, et see armastus mis meie vahel on ning usun mis ei jää nähtamatuks kellelegi, see kannatlikkus mis ta mulle on õpetanud ning mis väljendub kõigis muudeski valdkondades ning see usaldus mis on tekkinud ja mis on kasvamas meie vahel ilmatu laiaks on harukordne kombinatsioon. Siiralt usun et see suhe mis mul Maikiga on jääbki mu enda jaoks defineerima mu elu edukust ja tähendusrikkust ning see teeb rõõmu. Kõige tähtsamad unistused tuleviku suhtes on mul täna seoses temaga!



Viimase suurema blokina peaks puudutama ka üksinduse kurja nõbu üksildust. Neid õhtuid, kus istun kodus nii et pole teist hingelistki, sest ka koer on viidud hoida et saaks järgmine hommik varasele lennule minna on olnud mitmeid. Kui sa oled inimene kes on defineerinud ja selle ka oma käele tätoveerinud oma elu suurima väärtusena perekonna siis 1 aasta jooksul võib sellest ilma jäämine tuua kaasa hirmuäratava tühimiku mille keskelt sa end avastad.



Inese - Torm, Flame - Tee läbi enese, Pearu Paulus - Olen loobuda sust proovinud, Tanel Padari - Lootusetus ja teised vanad eesti keelsed laulud on korduvalt lootusetust kandes uinutanud. Ei tea miks just eesti keelsed lood... Ilmselt ikkagi emakeel on nii juurdunud et läbi veresoonte südamesse õige teravalt sisse lõikab...



Olles umbes pool aastat tagasi teinud rahu toimunuga ning suutes jälle keskenduda tulevikule on tulnud vastu võtta mitmeid otsuseid. Esiteks ei soovinud ma, et keegi peaks konkureerima Maikiga segasel ajal minu armastuse ja tähelepanu peale. Teiseks sain ma aru, et kui teha justkui ankeet kombinatsioonina minust ja sellest mida ise suhtes otsiks siis on jube väike tõenäosus seda leida. Lisaks on mu vaba aja ülim piiratus ja soovimatus otsida kaaslast justkui üldlevinud kanaleid pidi tõsine takistus. Viimaseks ma teadsin, et selleks et jõuda taas seisuni kus ma ei vea oma mineviku läbikukkumist kaasas ja ei kopeeri neid dünaamikaid vaid vastupidi suudan kogemusi enda kasuks tööle panna on vaja lahti saada psühholoogilistest umbsõlmedest nagu kartus saada tõrjutud või kartus selle eest, et keegi ei armastaks mind sellisena nagu ma olen. Mul on päris hea meel, et sel aastal on õnnestunud ühel või teisel moel nendest hirmudest vabaneda ja jättes kõik muu kõrvale ning keskendudes isiklikule vaatele tunnen, et saan siseneda uude suhtesse julgelt ja teades, et saan anda endast kõik ilma varjude ja mineviku kummitusteta. Teine minu suurim lootus tulevaks aastaks ongi see, et leiaksin enda kõrvale inimese kellega pooleli jäänud tulevikku koos edasi saaks ehitada. Unistus Maailma parima poja kõrvale ka tütre saamisest põleb südames kõrge leegiga.



Usun, et kui keegi selle kirjelduse läbi luges siis ta loeb siit välja väga sügavad kuristikud ja väga kõrged mäed. Selline vaheldumine on olnud tõeline väljakutse. Tean, et olen suutnud olla tugev ning neid inimesi kes oleks aasta jooksul näinud nõrka mind on võib-olla hmm... 1? Seegi läbi teadliku valiku ja läbi täieliku usalduse ja tahtmise endaga üksi hakkama saamisest lahti lasta. Kõik on alati suhteline ja tean, et kuigi mulle endale võib praegu tunduda, et selja taha jääb täiesti pööraselt raske aga ka tõeliselt nauditavalt edukas aasta siis kuskil on keegi kelle jaoks selline aasta oleks nohu. "Vaade mäelt orgu on imeilus. Sama ilus on ka vaade orust mäele. Kõik sõltub inimese hoiakust."



Ma tean ja olen korduvalt see aasta näinud, et "The absolute biggest breakthroughs in life lay just beyond the darkest days."

Tegelikult olles sel aastal kogu kirjeldatud spiraali ja palju millest ma ei soovi siin kirjutada läbi elanud võin õelda, et tõepoolest tunnen end tugevamana kui kunagi varem. Samas mõistan senisest palju paremini alandlikkuse tähtsust ja seda, et kui mängu tuleb keegi teine peale sinu siis ei piisa parimast plaanist mis sinul on. Liiga targaks ei tasu saada, tasuks on üksildus. Ma näen täna enneolematut põhjust optimismiks ja süda aimab head. Siiralt loodan, et 29 tuleb jälle elu parim aasta, aga nii et negatiivset toob endaga kaasa oluliselt vähem. Enam tugevamaks ma ei taha saada, sest nii fundamentaalsel tasemel sisevõitlused raputavad täielikult läbi.

Endiselt kehtivad mu elu kaks põhikreedot:

"Everything I'm not made me everything I am."
"If you stand for nothing you will fall for eveything."

Lisan siia juurde midagi uut, mis püsib minus viimasel ajal: "You must learn to wait as you learn to create."

Aasta pärast jälle uus postitus. Siiralt aitäh kõigile kellele korda lähen ja teadke, et mu suurim soov on oma sõpradele samuti olemas olla ja ükski teema milles tunnete et saaksin aidata pole tabu.





















1 comment:

Ivo P said...

Väga aus ja siiras postitus! Suur austus, et julged nii otsekoheselt enda kõige isiklikumatest mõtetest ja läbielamistest kirjutada. See näitab seda sama, millele Sa postituses viitasid - Su juhikompass on paigas. Sa tead, kes Sa oled, mis on Su väärtused ja minapilt. Ja seda minapilti ei saa kõigutada ükski kommentaar, mis sellise eneseavamise peale tuleb.

Postitus tõi mulle meelde ühe quote'i, mis jäi kunagi Tim Ferrise podcastist külge. "Everybody is going through a struggle that you know nothing about". Inimesed näevad sageli vaid edu, flashi ja vingeid saavutusi, aga ei oma seejuures vähimatki infot köögipoole kohta ja kujundavad seeläbi endale distorted pildi reaalsusest..

Edu edaspidiseks!