Aga tegelikult pole elu üldse ju ainult halb. Vahest ehk ei oska ma tänulik olla, selle eest mis mul on. Päris tihti olen pidanud kuulma, et ma võiksin olla tänulikum, aga olen alati arvanud, et seda kuuleb oma vanematel iga laps ja ei ole seda nii tõsiselt võtnud. Alles nüüd märkan, et nii see on tõesti. Kui mul läheb midagi halvasti, siis tahan ma, et kõik teaksid, et mul on halb... Onju mõnus oma pseudoprobleemi teisele kurta...
Vastupidi- kui kõik läheb ülesmäge, eesmärgid täituvad, mis minu puhul tõesti juhtub üsna tihti... Siis on see rahulolu vaid hetkeline ja enamasti pole isegi soovi seda rõõmu teistega jagada. Kipub ju nii olema, et see kes langetab õigeid otsuseid ja teeb oma edunimel kõik... Saavutabki selle... Mina täiega nüüd tahaks oma rõõme ja häid tulemusi ja õnne välja elada!
Kas see post oli nüüd lohutus mu järjekordsele sisemisele tühjusele või ma tõesti hakkangi nii tegema, näitab aeg...
1 comment:
Post a Comment