Story of my life lately... :D
25 November 2008
Võta veel kedagi tõsiselt!
The world slows down,
but my heart beats fast right now.
I know this is the part,
where the end starts!
but my heart beats fast right now.
I know this is the part,
where the end starts!
09 November 2008
Maitsed!
Tänu taevale, et on selline isadepäev, mis kõneleb mu vastu olnud!
Ärkan hommikul, lähen alla, kus on kaetud laud kõige hea ja paremaga... mingil imelikul põhjusel on isegi coca cola zero lauapeal, jajaa toosama mida ma olen kaua juba proovida tahtnud, aga mitte piisavalt, et seda ise osta... Niisiis asun maitsma, ja ei tunne mitte miskit :/ Õige küll ma nohus ja kurk haige, ehk ma ei tunne midagi... Ei kook, rullbiskviit, coca zero, mandariin ega pärastlõunane isadepäeva söömaaeg, ei miskit... nagu tumma massi ajaks sisse...
Tahan jälle tunda maitseid, kuid olen siiski õnnelikeim, sest nohu ega kurguvalu ei võta üht maitset suust, see on armastuse maitse, mis mind jälle on üles leidnud! Tänks isadepäevale, et ta tegi maitsed väärtuslikuks ja andis mõista mis maitse on kõige väärtuslikem!
Ärkan hommikul, lähen alla, kus on kaetud laud kõige hea ja paremaga... mingil imelikul põhjusel on isegi coca cola zero lauapeal, jajaa toosama mida ma olen kaua juba proovida tahtnud, aga mitte piisavalt, et seda ise osta... Niisiis asun maitsma, ja ei tunne mitte miskit :/ Õige küll ma nohus ja kurk haige, ehk ma ei tunne midagi... Ei kook, rullbiskviit, coca zero, mandariin ega pärastlõunane isadepäeva söömaaeg, ei miskit... nagu tumma massi ajaks sisse...
Tahan jälle tunda maitseid, kuid olen siiski õnnelikeim, sest nohu ega kurguvalu ei võta üht maitset suust, see on armastuse maitse, mis mind jälle on üles leidnud! Tänks isadepäevale, et ta tegi maitsed väärtuslikuks ja andis mõista mis maitse on kõige väärtuslikem!
22 September 2008
story of my life
Am I breathing?
My strength fails me
Your picture, a bitter memory
Terve elu olen ma endale kinnitanud, et tahaks ainult tugevam ja parem olla kõiges mida teen ja mis mulle tähtis on. A mulle tundub, et viimase aasta tundmuste põhjal, tahaks tagurpidi käiku. Et ma ei oleks alati see tugev ja see, kes teeb haiget vaid see, kes on vahel ka nõrgem, tunneb, et ta ei suuda ja saa ning see, kes suudaks nutta, tunnistada, et ta tunneb ja sõltub kellestki. Täna isegi suutsin endast 4 pisarat välja pressida, aga ma pidin nimelt neid välja pressima, hoolimata faktist, et ma olin sodikurb. Tahan olla nagu vanasti, mitte nii enesekindel, mitte nii tugev, mitte nii hakkama saav. . . :(
22 August 2008
Sõbrad
Juba teist aastat järgipidi tunnen, et sõbrad lähevad ära... Kes mõnda teise linna Eestis, kes lähivälismaale, kes koguni teise maailmaotsa... 11ndas klassis olin ma ise see ära mineja ja tuleb tunnistada, et minna on kergem kui saada maha jäetud... Heade sõprade puhul küll sidemed püsivad, ent siiski hakkasin mõtlema, et ei tea mitmed neist ära olles ka mõtlevad minu peale ja mitmete meelest kaob vana sõber nagu märga liiva astutud jalajälg... Kui ise ära olin tean, et soovimatult vähe aega jäi teiste probleemidega tegeleda. Seega tahaksingi kõik oma sõbrad läkitada kõikjale maailma mõttega, et ärge koduseid ja sõpru ära unustage ja võtke aega nendega suhelda ja sidet hoida...**Pce and love, Mihkel""
08 August 2008
Videoblog no. 2
Teisipäeviti ja neljapäeviti tavajuhtudel kell 19 Schnelli pargis Pika Hermanni torni all "Välk Ballout." Meie poisid ja kõik sõbrad jne käime koos mängimas ja lustimas, tule sina kaa! Album orkutis juba käinutest, tuleb uut infi peale..
.
Siin huvilistele ühest õhtusest pelamisest minu pisiksed palad.
12 July 2008
my place
Two liberationsit tuli täna nii hea. Viimasel ajal olen üsna stressis, palju tähtsaid küsimusi eel seismas, mis minust saab, kuidas saab, kus saab, kellega koos saab. Mida tahan ja millised on võimalused...
Korraks aitas sellest välja tulla eelmise nädalalõpu Allika laager, mis oli üle aastate tõeliselt hea ja püha. Minul tuli nüüd isegi soov Raamat läbi lugeda, mitte raamat vaid Raamat, tahan selle aastaga Piibliga ühele poole saada, oleks hea... Leiaks palju alust eluks ilmselt.
Aga siiski täna. Tulime Võistesse, maale siis, kihutasin ringi ATVga alguses, oli niisama see stressi eemale peletamise tunne, kiirus, tõusud ja mõllud. Siin ideaalne: metsarajad, läheduses karjäär kus saab mõlllata ja Jõulumäe need igasugu rajad, suusa ratta ja värkide, tõuse langusi asju kõik täis, nii hea.
A nüüd käisin õhtul pimedas sõitmas. Pleier peas, jäin seisma karjääri ääres, seal nii palju heledat liiva, et seda kohta pimedus ja öö ei valluta, nii hea. Istusin, vaatasin, nautisin ümbrust. Leidsin endale esimese koha, kus saab mõelda, leida aega enda jaoks ja tunnetada looduse vägevust.
Edasi läksin Mere äärde, siin on nii ilus, justkui sopp Pärnu lahes veel, vasakul kaugel üksikud puud paistmas karjamaade tagant jne. Siis vaatasin seda. Taevas lendas reaktiivlennuk, paremal oli kaubalaev liikumas Pärnu sadamast kas Läti või Taani väinade poole või kuskile sinna lõuna/loode poole. Siis aga vaatasin ja nägin silmapiiril majakat mille järgi laev oma teed tegi ning jäin seda vaatama, alles siis kui olin seda umbes 10 sekundit vaadanud märkasin et sellest vasakule ja paremale jäävad iga natukese aja tagant punaste tulukuestega valgustatud madalad ja õrnad tähised, mis näitavad laevale samuti, kus on madal. Sellega seoses tuli mulle meelde see, et vaid see, kes vaatab elu lähemalt näeb selle imesid. Hetkeks oravarattalt maha astumine, asjade üle järele mõtlemine aitab avarduda ja näha asju, mida muidu ei oskaks...
Korraks aitas sellest välja tulla eelmise nädalalõpu Allika laager, mis oli üle aastate tõeliselt hea ja püha. Minul tuli nüüd isegi soov Raamat läbi lugeda, mitte raamat vaid Raamat, tahan selle aastaga Piibliga ühele poole saada, oleks hea... Leiaks palju alust eluks ilmselt.
Aga siiski täna. Tulime Võistesse, maale siis, kihutasin ringi ATVga alguses, oli niisama see stressi eemale peletamise tunne, kiirus, tõusud ja mõllud. Siin ideaalne: metsarajad, läheduses karjäär kus saab mõlllata ja Jõulumäe need igasugu rajad, suusa ratta ja värkide, tõuse langusi asju kõik täis, nii hea.
A nüüd käisin õhtul pimedas sõitmas. Pleier peas, jäin seisma karjääri ääres, seal nii palju heledat liiva, et seda kohta pimedus ja öö ei valluta, nii hea. Istusin, vaatasin, nautisin ümbrust. Leidsin endale esimese koha, kus saab mõelda, leida aega enda jaoks ja tunnetada looduse vägevust.
Edasi läksin Mere äärde, siin on nii ilus, justkui sopp Pärnu lahes veel, vasakul kaugel üksikud puud paistmas karjamaade tagant jne. Siis vaatasin seda. Taevas lendas reaktiivlennuk, paremal oli kaubalaev liikumas Pärnu sadamast kas Läti või Taani väinade poole või kuskile sinna lõuna/loode poole. Siis aga vaatasin ja nägin silmapiiril majakat mille järgi laev oma teed tegi ning jäin seda vaatama, alles siis kui olin seda umbes 10 sekundit vaadanud märkasin et sellest vasakule ja paremale jäävad iga natukese aja tagant punaste tulukuestega valgustatud madalad ja õrnad tähised, mis näitavad laevale samuti, kus on madal. Sellega seoses tuli mulle meelde see, et vaid see, kes vaatab elu lähemalt näeb selle imesid. Hetkeks oravarattalt maha astumine, asjade üle järele mõtlemine aitab avarduda ja näha asju, mida muidu ei oskaks...
Subscribe to:
Posts (Atom)