Maailma parimad asjad on meile tasuta! vol. 2

Tegelikult tahtsin ka viimast postitust kirjutades rääkida, miks ma nii arvan, kuid nüüd on pisut rohkem aega. Viimased päevad on nimelt väga kiired olnud. Eestimaa on üsna tahtmatult ja mitte plaanitult nr. kaheksaks sõidetud :P



Ühesõnaga, miks see teada tuntud fakt mu pähe tõusis. Peale õdusat õhtut Tartus, läksime Karitiga tema maja juurde. Saatsin ta koju. Äkki kuulsime vaarikate vahelt tasast kõrbistamist. Lähemal uurimisel selgus, et meie krõbistaja oli väike armas siil. Me hakkasime juhusest kinni ja tõime talle piima. Siis koju rattaga pedaalides ma sain aru, et see tegi mind kuidagi rõõmsaks. Viimase aasta jooksul olen õppinud hindama kõike, mis elab ja hingab. Selle asemel, et kärbest paaniliselt ja frustreerunult seirata ja hävitada püüdae ma teen akna lahti ja keeran tuled maha, ning lasen tal eluga lahkuda. Üldiselt on siit üleskutse, mitte aint, et hoida mutukaid putukaid, vaid proovida rohkem nautida elus asju, mitte materiaalseid asju, vaid vastupidi lihtsaid asju ehk juhtumeid elust enesest. Juhtumeid, mida me tähelepänu pööramata ei märkakski.



Veel oli selle nö. ringreisi ajal Kariti ema sünnipäev. Tal on kombeks korraldada stiilipidu, sedapuhku mustlased. Ma just ei hiilga oma kostüümivalikuga vist :D

Eile... Käisime Peipsi ääres, külastasime tuttavaid. Igatahes oli meid kutsutud Kasepää külla, meie muidugi ei teadnud, et Peipsu ääres on 2 Kasepää küla ning põrutasime valesse. See aga oli suhteliselt uskumatu elamuse pakkunud küla. Terve küla, kõik müüvad sibulaid! Lisaks on tunne nagu oleksid tagasi jõudnud vene aega. Kõik elanikud tundusid venelased, autot veneaegsed, majad samuti. Imelisi kohti on meie tillukesel Eestimaal ikka! Tuttavate juures sai aga osaks huvitav kogemus, suitsusaun, kes ei ole proovinud, saab minult soojad soovitused. Suitsusauna leil on teistmoodi. Ta on teistmoodi nii, et ta tungib su sisse, jahtud maha tükk aega kauem, kui tavalisest soomesaunast tulles.

Hilisõhtul sõitsime tagasi Mustvee-Jõgeva-Põltsamaa-Vilajndi kaudu Võistesse. Hiline sõit ja korjused tee ääres viisid mõtted tahtmatult metsloomadele. Ning õnnetus oli ka üsna lähedal tulema. Pimedas, äkki ei kuskilt hüppas teele üks vast paarisaja kilone täis elujõus metssiga, ehtne kult. Sellest mõttes, et thank god, ta jõudsid nii pool meetrit meie eest läbi hüpata!

Ma ise tunnen, et mu kirjutised on kui nõrgad päevakirjeldused, proovin edaspidi kirjutada siia mõistlikumal ajal, siis ehk tuleb ka pisut akadeemilisemat või isiklikumat mõttelaadi väljendust pakkuvam postitus välja.

Aga seekord siiski nõnda. Und head parimat, mu sõbrad!