Viimasel ajal üha ja aina mõtlen, et ma tahaksin olla tark. Mitte teadmistel põhiselt tark. See võib samuti olla osa tarkusest, vaid tark selles mõttes, et suuda juhtida oma mõtteid, käituda vastavalt sellele. See vajab teatud oskusi ja sellega tuleb vaeva näha. Täna sain üht-teist uut teada dialoogi kohta. Dialoog ehk kaheinimese vaheline suhtlemine on ju me kõigi elude igapäevane osa, äkki leiab ka keegi teine siit midagi enda jaoks.
Tegemist on lõiguga E. Saarineni ja K. Lonka raamatust "Muutumised"
Dialoogi sündimine eeldab:
a)Osalejad usuvad, et on võimalik teha uusi avastusi;
b)Osalejad on valmis üksteist tõsiselt võtma ja teisi kuulama;
c)Et teisi kuulata, heidavad osalejad hetkeks kõrvale oma maailmapildi, loobudes teadlikult alateadlikust usust, et nende endi tõde on ainus tõde.
d)Oma pürgimuses mitmekordistada alternatiivide tajumist, otsivad osalejad pooltõdesid üksteise vaatenurgist, olles valmis neid oma sõnadega edasi arendama.
e)Osalejad kohtlevad üksteist võrdsuse ja vastastikuse austuse vaimus, mis ei ole sõltuv isiklikust positsioonist või muudest välise mõju teguritest.
Dialoogi jõud sünnib selle loovast võimest ületada vestluses osalejate isiklikud vaatenurgad. Vastastikusest pingest laetud võimalused põrkuvad, esitavad üksteisele väljakutseid ja saavad üksteisest jõudu ning see loob pinna uue sünniks.
Soovitan mõttega lugeda. Mina küll leidsin, et olen paljuski eksinud, ning et tahaksin edaspidi inimestega vesteldes olla targem. Tahan igaljuhul proovida ning vaadata, kas see töötab. Kurvaks teebki see, et ilmselt teine dialoogis osaleja ei arvesta samasid aspekte, kuid Sina mu sõber olles seda lugenud... Meie saame edaspidi asuda üksteist oma jutuajamiste valgel rikastama ;)
No comments:
Post a Comment