Üle pika aja oli kooli kohustuslikku kirjandust lugedes tunne, et raamat ei venigi käes. A. Kivirähki "Rehepapp" paistab silma oma erilise mõttelagedusega, kuid on kirjutatud nii teisiti kui kõik teised teosed mida ma siiani lugenud olen, et seda on teistmoodi, mõnus lugeda. Raamatu absurdirikkad eneseväljendused, tegevustikud, poolearulised tegelased tekitavad "Rehapapist" justkui ühe väga pika anekdoodi. Nii see vähemalt mu jaoks kujunes ja seetõttu ongi see üks raamat, mille ma suutsin üsna kiiresti läbi lugeda. Tema juures on ka see hea, et ta ei sunni lugema, raamatu võib väga suvaliselt kohalt pooleli jätta ja samast kohast jälle hiljem lugemist jätkata kartmata, et vahepeal oled juba kõik ära unustanud mis toimub. Seda sellepärast, et minu arust raamatus erinevad juhtumised on justkui kõik eraldi lood, mõned pikemad, teised jälle lühemad.
Minu hinnang oleks, et kui see raamat on kohustuslik lugeda, ärge jätke seda vahele. Kuid samas ei ole tegemist ka millegi sellisega, mille igal juhul peab läbi lugema...
No comments:
Post a Comment