26 January 2009

Vicky Cristina Barcelona

Ammu pole ükski film mind endast välja viinud. See siin oma absurdimaigulise lahedusega aga lämmatas küll ära. Kiire sisukokkuvõte räägib kahest sõbrannast, kes lähevad oma suve veetma NYst Barcelonasse. Üks neist kihlatud ja teine vabameelne, juhtub aga nii, et nad mõlemad komistavad ühe ja sama mehe otsa. Mehel on aga omakorda veel väga twisted story oma eksanaisega. Ühesõnaga see on film, mille sisu ei maksagi ümber jutustada tuleb ise vaatama minna. Mis mind aga ärritas oli filmis hoopis minu silmaringi jaoks uudselt kujundatud nägemus õnnest ja armastusest, ning kuidas sellest kõigest aru saadi. Tahaks mingismõttes võtta elu nii traditsiooniliselt ja armastust nagu Vicky, ent samas näitas film, et tema lõpetab ehk küll sellega mis arvas, kuid siiski ka tema tahaks enamat. Tahaks võtta asja nii vabalt nagu Juan or smth, mis ta oli... Aga ka temal puudub lõplik õnn tema liiga suure vabameelsuse pärast. Või tahaks olla ka selline nagu Crisitina... Kes teab armastusest ainult seda, et ta teab milline ta ideaalpartner ei ole, mitte aga milline ta on. Ma tunnen vist ka vahel nii, et ma tean ja tunnen alati ära, kui ta pole see... Aga arusaam sellest, et ta võib olla see, tuleb raskemini või vahel jääbki tulema. Igatahes... Ma ei oskagi nagu kokkuvõtvat midagi õelda. Film mis natuke suutis stampmõtlemisest lahti kangutada mind ja panna asja uue pilguga vaatama... Huvitavamalt, värvikirevamalt. Jah, nii... Vaadake ise ära. Mina igatahes ei oska küll midagi tarka õelda, väga hull film lihtsalt!

Üks tsitaat ka, mis on õigupoolest nii tõsi. Ma nüüd vatran teemast välja, a üks teema mida käsitletakse raamatus on ka see, et armastuses saab armumine otsa ning siis saab raske olema kellegagi edasi minna... See tegi veel olulisemaks selle, et suudaks leida kellegi nii hea, kellega armumine võiks kesta lõputult :P
  • Maria Elena used to say that only unfulfilled love can be romantic.

Loodan, et saate sama hea elamuse...

1 comment:

Rootsikarol said...

Oi, ma eile just vaatasin seda filmi. Kohati väga naljakas ja absurdne, aga mõnikord jälle nii õige. Ausalt öeldes, ma ei saanudki väga hästi aru, mida see film öelda tahab... Võib-olla seda, et kunagi ei tasu olla liiga vabameelne või liiga planeeriv, tuleb leida mingi kuldne kesktee... Igatahes, väga hea meelelahutaja oli see film!