Niisama kirjeldaksin natukene oma elu...
Esiteks, ma elasin Annemõisas mis on osa Annelinnast. Pakun, et Tallinaga võrdlust tuues kannataks kõrvutada Lasnamäega. Pmtselt magala.
Ma olen väga õnnelik, et sain elada üksi.
Minu tagasihoidlik korter:
Mis seal oli: telekas, arvutinurk, kööginurk, vannituba (see oli kifta- kirju ja lahe), minu voodi, laud, 2 riietekappi. Üks hea praktiline konku oli ka, sinna sai palju asju ära pandud mida ei tahtnud teistele silma alla jätta. Lisaks hunnik mind iseloomustavat träni ja nodi.
Sinna ei jõudnud mu isa rohkem kui mind sinna kolima ja mind sealt ära kolima. Mu ema käis mul ühe korra Tartus külas kaa.
Aga hommikuti seal ärgata oli ikka hoopis midagi muud kui kodus. Esialgi oli minu kui ärahellitatud jõmpsika jaoks imelik, et pean hommikul ärgates ise endale midagi sooja süüa tegema nagu puder vms. Käisin tihti all ise oma pesu pesemas! :D Ise kuivatama jnejnejne... Hea on see, et majas oli ka garaaźi kasutamise võimalus, kus ma sain hoida oma rollerit. Sügisel oligi elu üsna roosiline. Hommikune ärkamine, kodus asjade kokkupanek ja muhedalt rolleriga üle Suure-Emajõe koolipoole. Õppisin Tartu aastal rohkem, kui üldse elus kokku ja ilmselt ei õpi ka see aasta nii palju. Selleks sundis ilmselt mind Kiku, ma tahaks teda selle eest tänada. (K)
Koolipäevad olid üldiselt üsna sisukad ja huvitavad. Hoopis midagi muud, kui võrrelda RaMiga. Klassikollektiiv samuti hoopis midagi muud. Kui läksin 10dast klassist ramist, siis seal valitses üldiselt konkurentne õhkkond. Tartus oli küll nõnda, et olid nö. lahedad ja mitte lahedad vb :D aga tegelt said kõik omavahel hästi läbi... Tunnid keerlesid tihti selle ümber, kes saab parema rebimisega hakkama, õpetajale ära pandud vms. See oli justkui leige tuulepuhang, mis andis mõista, et on väga erinevaid inimesi ja erinevaid kollektiive, kuigi Eesti on nii väike on siiski palju kinni meie ümbruskonnast ja kasvatusest. Eks oli igasugu ettevõtmisi millest vb ka kunagi pikemalt kirjutan, ei praegu.
Siis tekkisid mitmed eri sõpruskonnad ja sõbrad in them. Mõned, keda võiks parema, mõned halvemate sõnadega meeles pidada, kuid neist kõigist on jäänud mulle midagi.
Ma siiani mäletan millal läks olukord raskeks. Kui läks nii külmaks, et rolleriga ei olnud enam hea käia ja autojuhiload olid alles tegemisel. Siis läbisin ma igapäevaselt pikki jalgsimaid ja kasutasin ühistransporti. Ausalt öeldes, tagantjärgi igatsen ma seda aega siiani. Iga hommik pidin tõusma 6:30, et jõuda (õnneks läks buss kohe mu maja kõrvalt) 7:04 väljuvale bussile, äärmisel juhul 7:24... Hommikustes bussides sai nii mitmedki koolitükid ära õpitud ja oma pleier punaseks kuulatud ja lihtsalt tavalisi Tartu inimesi jälgitud. :) Ükskord sõitsin omql unise peaga vale bussiga kuskile teise linna otsa ja siis jalutasin rahulikult kooli kuna Tartu ei ole üldse suur. See kõik oli nii lahe. Buss nr 3-ga sõitsin ma tavaliselt kesklinna või veelgi tihedamini Kaare peatusesse, mis asub mu koolist umbes 500 meetri kaugusel. Selle asemel, et sealt kooli jalutada, läksin ma tavaliselt nr. 7 bussiga veel 2 peatust (Kungla to Suur Kaar), kust tuli peale Kiku, temaga sõitsime veel 2 peatust, et jalutada kooli või siis läksin tema peatuses maha ja jalutasime juba sealt koos kooli. See oli iga omqne rutiin terve aasta. Peale kooli olime pea alati Kikuga koos... Kes teab kas see meile saatuslikuks saigi .. :S ..
Mis aga siiani mu mõtteid veel põimivad on need õhtused kojusõidud bussiga, kui lõpuks linnas jälle nr 3-le istusin oli kell pea alati 21 või 22... See oli aeg, mil ma kasutasin kõikvõimalikud hetked oma päevast ära, väljusin hommikul ja naasin hilisõhtul. Igatahes, bussis oma toa poole sõites tuli nii mõnigi kord peale tunne, et olen üksi siin linnas, kuigi tegelt see üldse nii polnud. Lihtsalt, et lähen jälle oma koju kus ei oota mind kedagi, isegi mu hamster on Tallinnas... Sel ajal mõtlesin ma nii palju oma elu peale ja usun, et need bussisõidud on osa sellest, et olen praegu selline poiss nagu olen. Siis aitas veel mind üks laul, mida võiksite kuulata... Äkki see ilmestab mu olukorda: fort minor - feels like home. Tean, et see tõi mind läbi rasketest hetkedest. Võite ette kujutada, kui astun bussi, vaatan ümberringi. Huvitun hetkeks inimestest, vahel sattusin küll tuttavate, sõpradega rääkima, kuid enamasti, kui buss polnud täis leidsin koha kuskil akna all. Ma vaatlesin talvel lumist- ja hilissügisel klaaskülma ilma ning mõtlesin oma mõtteid ja kuulasin seda laulu. Ma tunnetasin seda linna ja seda õhku mida seal hingasin hoopis teisiti tänu neile hetkile. Mäletan neid hetki, kui Nõlvaku peatuses (ei ole sama kust omql oma maja juures peale lähen, segane Tartu transpordisüsteem) ehk lõpppeatuses maha tulin nägin oma hingeõhku ja seadsin sammud mööda krudisevat lund vaikselt kodupoole. Mööda kollastest viiekorruselistest majadest, jälgisin seal olevaid inimesi läbi akende, nautisin Luunjast tulevat valgust. Seal kasvatakse kurke ja vahest on kasvuhoonetes selline valgus, et isegi öösel oli veel valge tänu kasvuhoone valgustite kumale. Igatahes, majadest mööda, üle väljaku, puude vahelt, mööda jalkastaadionist, kiire pilk kivilinna gümnaasiumile ja lootes, et ükski kriminaalse taustaga inimene lähedusese pole kiiresti tuppa ära... Umbes sellised päevad olid mul seal talviti...
Eraldi lugu oli nädalavahetustega, mis olid parimad elus... Tavaliselt ajasime reedel omad asjad korda. Ma käisin kas Tartu politseimajas või Arcticus jõusaalis või Rocki trennis või siis mujal kossu mängimas ning siis läksime Kikuga bussipeale. Käisime tihti kaubamajas ja Eedenis niisama vaatamas ringi. Mingine meie vaheldus sellest rutiinsest igapäevasest elust. Tavaliselt ostsime siis konsumist suure hulga toitu (Alati pidi olema teed, kalevi meekooki, spagette ja sinna peale ananassi hakkliha kastet, küpsiseid, komme, puuvlija, juurvilja, kanafileed jnejnejne). Kuidagi vedasime need kompsud ka minu juurde ning nautisime lihtsalt üksteist. Küünlad, viirukid, arvuist mõni sari või telekast mõni film, vesipiip, tema ja mina, hea söök ja jook. Neil hetkedel ei osanud elust enam midagi muud tahta. Ma ei igatsenud absoluutselt ka seda, et käiks kuskil pidusid pidi või midagi taolist... Oeh... Ma siin kohal katkestan selle jutu praegu ning vormistan ta järgmine kord järjejutuna...
Lisan veel ühe pildi siia mis on tehtud minu korteri katusekanast.
No comments:
Post a Comment